Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!*

 Kui päeva esimesed, kaks eridendroloogia loengutundi kuulatud said, lõin autol jääpurikad küljest ja istusin krõbekülma salongi. Järgmise loenguni oli aega kolm tundi ja sellega jõudis just parasjagu ühe toreda väljasõidu weissesse teha. Teel põikasin läbi Moostest, et osta veel ühed väärt ja järeleproovitud lambanahksed sisestallad. Teisipäeval panin need enne puudelõikust saabastesse ja kaks tundi suhteliselt ühe koha peal paigal seistes oli ikka palju mõnusam ja soojem olemine, vbl alles päris lõpus pisut pääses märg ja külm saapapealsetest sisse. 

Moostest edasi võtsin suuna Valgesoo vaatetornile. Maanteelt Akste-Häätaru teele keerates oli kohe hoopis teine tunne sõita, märksa lumisem ja libedam, nii et võtsin kiirust tublisti maha. Jubehirmus ilus oli seal lumiste kuuskede vahel kurvitada. Päike piilus pilve vahelt piisavalt kaua, et üks mees jõuaks ühele hobusele selga hüpata - seega sai talve hari ületatud ja meessoo tervis selleks aastaks kindlustatud. Tornini jõudes rõõmustasin, et olin seal täiesti üksi - võtsin termose ja kooli kohvikust ostetud saiakesed kaasa ja ronisin üles mõnulema.

Vaade Valgesoo tornist

Rahu ja vaikus

Edasi viis mu tee Taevaskotta. Kahtlesin küll, kas sellise suure lumega seal hangede vahel üldse mõni rada läheb. Mitte, et see oleks probleemiks, sest lumepüksid ja vahetussaapad olid mul targu varutud. Läks hoopis aga nii hästi, et mul sõitis sahk praktiliselt ees tee lahti - kõbluta või kontsadel! Metsas oli peale minu veel teisigi, üks suusataja ja üks suurem noorte seltskond, aga õnneks taipasid kõik teineteisega pikivahet hoida ja oli võimalik ka üksindust ja vaikust nautida. 

Vaene külmunud Lonni

Väike Taevaskoda

Nüüd aga hakkas juba natuke kiire ja gepsutasin läbi metsa lühimat teed pidi tagasi. Sisehaljastuse tundi jäingi sutsuke hiljaks, aga kuidas sa saad naabrinaise poolt spetsiaalselt sulle soojas hoitud toitu mitte proovida? Kapsas kõhus, sardell põses kihutasin koolimajja. Koduse töö materjali olin saanud Võrust kätte ja eelmisel õhtul ka peaaegu valmis kirjutatud, nii oli mul veidi vähem piinlik hilineda. Tänases tunnis oli meil väga praktiline ülesanne: teha grupitööna osadele kooli koridoris olevatele haljastuskastidele uus kujundus-istutus. Nagu ikka on mitu kokka ühes köögis paras peavalu, aga kaklesime oma eriarvamused selgeks ja lõpptulemus sai selline:

Istutuskast enne..

.. ja pärast

Et meie kursuse viimane ühine kooliõhtu portfooliote kallal nokitsedes liiga vagusi öösse ei nohiseks, tegin ettepaneku korraks veel parklanurgas kokku saada. Pagasnikus olid mul juhuslikult pisikesed ilutulestiku-shotid (kingitus, mis jäi aastavahetuse möllus realiseerimata), poest tõin paar šampust ja natuke viinamarju lisaks. Kuigi mõnedki olid juba koju ära sõitnud, tulid kümmekond kursakat ikkagi õue mulle seltsiks ja see oli üks ütlemata südamlik ühislõdisemine. Saagu selle kutsetunnistusega, mis saab, aga selliste ägedate inimestega koos kasulikult aega veeta on olnud tõeline rõõm!

Tuline lilleõis -15 kraadises pakases (kursaõe foto)

*Do Not Go Gently Into That Good Night, 1951. Dylan Thomas, tõlk. Märt Väljataga