Jäljed

 

Mis oleks üks õige õpilaseelu ilma tunnist poppi tegemiseta? Või kas leidub koolijütsi, kes poleks kooli hilinenud sissemagamise tõttu? Mina ei usu! Kuna mul on vaid loetud päevad koolipinginühkimist järele jäänud, siis ühendasingi täna hommikul meeldiva kasulikuga: vajutasin esimese äratuse unesegasena kinni, järgmise ajal tegin otsuse Portfoolio-tunni maha magada ja jõudsin koolimajja kenasti teiseks tunniks, milleks oli Puittaimede hoolduslõikus. Seitse patja-neli tekki külma ja lume eest kaitseks ümber seotud, siirdusime aeda. 

Kevadel-suvel-sügisel on aias pidevalt tihe liiklus ja peab hoolega peale passima, et mõne mööduva masina ette ei jalutaks. Nüüd aga, keset paksu kohevat lumemerd, kus traktorist ja tema jälgedest ka inimeste liikumisele kasu oleks old, ei paistnud neid mitte kusagil. Eks see rohkem minu kui ärahellitatud linnainimese väike vigin ole ja naljaga pooleks seegi. Tegelikult oli ju täitsa lõbus kalpsata üksteise järel sügavaid jäljeauke pidi, et ikka võimalikult vähe lund sokivahele satuks. Ilmalgi polnud viga miskit - külmakraade vaid paari ringis ja suurem lumetuiskki oli öösel juba ära olnud.

Viljapuude lõikuseks oli muidugi nii vale aeg kui üldse olla saab. Õige oleks teha seda märtsis, kui suured külmad möödas ja temperatuur jääb -10st ülespoole. Seepärast me kõigepealt vaid vaatlesime ümbritsevaid puid ja arutlesime teoreetiliselt läbi, millist soengut millisele puule pügada võiks, et kenam ja kasulikum ehk rohkem vilju saaks. Pirnipuudel oma frisuur, õunapuudel ja ploomipuudel oma ning kirsipuude puhul lausa magusal ja hapulgi erinevad lõikused. 

Kui nüüd päris aus olla, siis ega meid ainult säilenõtkuse kasvatamiseks kaheks tunniks lumehange seisma ka ei aetud. Patuga pooleks saime ikkagi käärid kätte, paarimeetrised pirnipuud ette ning hakkasime äsjaomandatud teooriat praktikasse panema. Kõigepealt haarab puujuuksur (ehk puuksur) nagu kunstnik oma pöidlad ja nimetisõrmed ning seab need kolmnurgaks: võtab oma hoolealusest piisava distantsi nii et alumised põhioksad jäävad kohakuti kolmnurga alusega ja ladva uus soovitud kõrgus (vastavalt viljanoppivate käte siruulatusele, eks) jääb kohakuti kolmnurga tipuga. No ja siis käsutab juuksuri abilist, et lõika nüüd seda oksa seal paremal pool-- ei, loll! mitte seda! Minu paremal pool! No ja siis ongi juba asi untsus. Vähemalt minule tundus, et see kõik saab ainult nii minna, sest seda sõrmetrianglit pead sa ju 360 kraadi ümber puu mängima! Oeh. Igatahes meite katsetus läks untsu sedamoodi:

Pirnipuu. Bifoor änd aafter.

Enda lohutuseks võib ju mõelda, et nii nagu karvad inimesel, kasvavad ka puudel uued võrsed tagasi - küll nad taastuvad.. et siis jälle uus sats algajaid puuksureid võiks nende kallal kääre lõksutada  - it's ä cöökl of laiff! 

Külmetunud kunstnike kojuminek

Puud pöetud, jäi meil sutsuke vaba aega enne järgmist tundi ja selle kasutasin ma targu ära kostüümivahetuseks. Eriotstarbeliste istutusalade aine kolm tundi ei olnud õnneks igluhaljastuse-teemaline ja peeti siiski maha klassis; vastasel juhul oleks mul kuivade jalanõude tagavara juba lõunaks täiesti ära kulutatud. Tänases loengus rääkisime hoopis permakultuurist, aga mulle tundus, et selle taustal tuli meil palju rohkem juttu elufilosoofiast üldiselt. Millise jälje me endast maha jätame, inimese ja inimkonnana. Kas need kõik nüüd puhtalt õpetaja enda mõtted olid, vast ei, aga paneks mõne neist siia kirja ka, et kui vihiku ära kaotan, siis on kust meeldetuletada:

• Õpi materjali tundma, süvene ja siis tee otsused. Iga asjaga.
• Mida mõttetum tegevus, seda köitvam see on. Eriti meestel. 
• Elu mõnusus sõltub sisekosmose värvilisusest
• Elu mõtestamine: meile jäävad ainult hetked, mida ise loome ja väärtustame
• Millegi tegemine kasvõi ainult selle pärast, et see pakub tegijale huvi ja rõõmu, on juba piisav põhjus 

Lõunapaus kukkus mul eriti produktiivne välja: lisaks kõhu täitmisele tegin sipsti ära eilse tunnika järelvastamise, tagastasin raamatukokku raamatud ja vormistasin end uuest nädalast akadeemilisele puhkusele. Järgmisel vahetunnil õnnestus saada ühendust sanatooriumiga ja leppida kokku puhkus-baar-naised-muusika ajagraafik. Tunnike vilusohveerimist veel ja ja juba saigi koolipäev minu jaoks läbi. Kuna mul oli ühena kodutöödest tegemata avaliku ruumi siseshaljastuse analüüs, tähtajaga see reede, siis istusin autosse, et sõita Võrru sellist avalikku siseruumi otsima. (Ja ostma plätusid peatsete saunamõnude jaoks). Kuigi pinnatuisk ja lumesadu olid mõõdukad, oli tee siiski kohati libe ja lumevaalusidki täis, nii sain üle pika aja harjutada talviste teeoludega sõitmist. Täitsa rahulik kulgemine oli, selline omas tempos ja vastavalt ümbritsevatele oludele. Õnneks ei olnud ka teistel kuhugi kiiret, ei mingit välist survet. Ehk võiksime ka elus rohkem püüelda selle poole, et survestamise asemel me hoopis arvestame ümbritseva(te)ga ja et oma olemise ning kulgemisega jätame võimalikult vähe jälgi teistele. Olgu te jäljed ilusad ja head!