Hommik saabus krõbeda pakase ja kiire pakkimisega. Natuke kurb oli viimast korda oma toapõrand harjaga üle tõmmata ja võti ära anda. Ei tea ju, kuidas selle akadeemilisega läheb - kas jääbki venima kuni eksmatini või on mul veel põhjust õpingutega seoses siia tagasi tulla.
 |
| Karge päikesetõus soojast klassist imetletuna |
 |
| Jäätuski ära! |
Viimased tunnid veetsime Sisehaljastuse ja Aiakujunduse seltsis. Kuulasime teooriat, tegime mõned iseseisvad ülesanded ja läbi ta saigi, see meie 2,5 aastat koolipingi nühkimist. Õpilased pudenesid laiali, kes mõne õpetajaga veel konsulteerima, kes ühikasse ja kes sööklasse viimast püha lõunaeinet sööma. Mina ise istusin aga kähku autosse, et sõita väljateenitud 1-päevasele kiirpuhkusele Värska sanatooriumisse.
Kuna mõnulemise aeg oli mul piiratud, siis olin sättinud esimese protseduuri kohe saabumise ajaks 15.45ks - pidin võimalikult otse ja ruttu kohale sõitma, enne kui putka kinni pannakse. Noh.. ega see mul hästi ei õnnestunud, pidin ikka paar korda auto kinni pidama, et ilusat talvemaastikku jäädvustada. Nii ma jooksingi läbi sanatooriumihoone protseduuride toa poole, kus tädi juba koridoris mind kaugelt eemalt hõikus. Fango mudaparafiin oli mõnus ja soe ja just see, mida külmast õuest tulles tarvis oli. Selle veerandtunniga suutsin end puhkuselainele viia ja edasi läks elu juba rahulikumas tempos.
 |
| Vahib oinaga tõtt |
 |
| Õunaraksus |
 |
| Karge päikeseloojang enamvähem soojast autost imetledes |
Kell 17 avati õhtusöögi-buffet, kuhu ma koos teiste eakate ja väärikatega kohe esimesel võimalusel tatsasin. Toit oli väga maitsev, silmadega oleksin kolmgi taldrikutäit söönud, aga kuna järgmiseks oli mul plaanis trikoo selga tõmmata (mis oli juba niigi keeruline ülesanne), siis taltsutasin end kuis jaksasin. Sutikene seedimisaega hiljem helistasin veekeskusesse, küsisin kas koroonapiirangust tulenev külastajate arv on neil täis ja saades negatiivse vastuse, pakkisin asjad ja ennast sisse ning kõnnitasin end ujulasse.
Ma ei mäleta, millal ma viimati spaas käisin, ilmselgelt liiga ammu. Tegelikult on ju vees ja saunas väga mõnus, aga külmavaresena mulle üldse ei meeldi see paratamatult jahe õhk avarates ruumides. Seekord sai veel natuke ekstranalja, kui saunast tulles mullivanni ronides vesi kuidagi eriti külm tundus. Noh.. mina ju imelik-tundlik ja pärast kuuma õhku võibki ju kõik muu jahedam olla. Seinal oli kirjas kah, et mullikates on erinev temperatuur. Njah. Naaber-mullivanni papi muheles mulle kuidagi imelikult. Naeratasin vastu ja kügelesin seal külmas vees edasi kuni rohkem enam kuidagi ei kannatanud olla. Läksin suurde basseini tagasi ja jälgisin, kuidas järgmine ohver katkise mullivanni vette astus. Tema muidugi oli nutikam ja küsis teistelt, kas nende omas on soe.. ning muhelev papi noogutas naeratades talle vastu. Igatahes mõjus karastamine mulle hästi ja uni tuli öösel hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar