Püha õhtusöömaaeg*

Reede hommikul kell 8.00 seisime Ruthiga Santa Maria delle Grazie-nimelise kiriku kõrval ja ootasime piletipunkti avamist. Kaks nädalat tagasi olime telefonitsi broneerinud 15 minutit Leonardo da Vinci ühe kuulsaima maali vaatamiseks. [Saabusime väikse ajavaruga, sest samal päeval pidi toimuma järjekordne ühistranspordi streik ehk sciopero - millal täpselt või mis ulatuses, ei või kunagi ette teada].

Meie suureks üllatuseks toimis seekord kõik nagu kellavärk: kell 8.10 saime oma piletid kätte, käisime ajaviiteks kirikus ning kell 8.30 avanesid esimesed automaatuksed maalini viivasse koridori. Ooteruumi seintel rippusid infotahvlid, mida me ilmselgelt liiga kauaks lugema jäime - ühtäkki avastasime, et ülejäänud grupp on juba järgmises sektsioonis ja meie oleme kahtede klaasuste-vahelises koridoris lõksus! Ustele kloppimine õnneks aitas ning eksinud lambukesed lasti taas karja juurde, koos teistega tõotatud maa viimase värava taha tammuma.

Püha õhtusöömaaeg oli tõesti vaatamist väärt: suuuur, vana ja tulvil üliolulisi detaile, millest me mitte midagi ei teadnud. Nautisime siis niisama kaunist kunsti ning otsustasime pärast netist rohkem infot otsida. Veerand tundi möödus üllatavalt kiiresti, juba avaneski järjekordne klaasuks ning meil paluti saalist lahkuda - kingipoodi. Veetsime 'kohustuslikud' kümmekond minutit Leonardo-teemaliste raamatutega tutvudes, misjärel väljusime viimastest klaasustest ja jalutasime Õndsale hommikusöögile.


*juuresoleval pildil on illustratiivne tähendus. Apostlid vasakult: Ruthi poiss Rainer, Ruth, Prati, me korterinaabrite sõber Sergio, Laura, Maso.