Eile oli sõbra Ruthi 25. sünnipäev. Mul oli kurikaval plaan talle tort küpsetada, aga mitte üheski meie tutvusringkonna koduses majapidamises ei leidunud mikserit, mis töötaks. Seega läks käiku tagavaraplaan: osta kohalik supermarket magusast tühjaks :) Haarasime ühes ka kimbu kollaseid freesiaid ja pudeli Lia-nimelist vahuveini ning sõitsime pidusse.
Kohale jõudes ootas meid ees ülirõõmus sünnipäevalaps, kes pani meid kohe salatit hakkima (õnneks siiski mitte seda kartuli oma), et lasanje valmimiseni aega veeta. Ta ise segas kokku ülimaitsva salatikastme, mida ma oleks isegi ilma salatita nõus olnud sööma - ma ei ole tavaliselt suurem õli-äädikakastmete fänn, aga see viis küll keele alla!
Õhtusöök oli luksuslik ja meeleolu pärast eritellimusel esitatud eestikeelset toosti erakordselt ülev, aga siis tuli korteriperenaine ning ütles, et võtke vaiksemaks. Kell oli äsja kümme saanud, meil ei mänginud isegi mitte muusika - kui palju lärmi saavad kolm tüdrukut ikka teha? Võtsime koogikarbid ühes ja läksime Ruthi tuppa. Misjärel kolis korteriperenaine oma imeliku meessõbraga (parajalt paks mees oma parimais aastais) kööki ja hakkas temaga valjuhäälselt tülitsema! Oma tuba, oma luba...
Istusime siis vaikselt ümber laua, kuulasime tasa-tasa muusikat ning mugisime lohutuseks tiramisud ja cannolisid. Ühel hetkel läks uks lahti, Imelik Meessõber tormas tuppa, karjus Dolci!, haaras labidaga kooki ja pistis selle endale suhu; seejärel pudistas läbi tordi ülemeeliku Ciao bella! ja läinud ta oligi. Eee.. okeeei? Või siis mitte.
Mul on tunne, et ma vist pingutasin kookidega üle. Lubage kirjeldada oma mõttelendu. Kuna meil ei olnud piisavalt toole, pidi Ruth istuma ühel väga antiikse välimusega lauakesel. Veidi pärast südaööd (ja kolme erinevat kooki) avastas sünnipäevalaps end aga põrandalt - lauakese üks jalgadest oli murdunud! Mitte just kõige toredam kingitus... Toetasime katkise mööblitüki vastu teist, tervemat tükki ja varjasime murdunud jala prügikorvi ning viiulikastiga. [Järgmisel päeval pidi toimuma lavastus: kuidas ma (Ruth) panin läpaka lauale ja see kokku kukkus. Kuuldavasti oli etendus edukas ning korteriperenaine polnud üldse üllatunud - need lauajalad on ennegi murdunud! Ma kujutan suurepäraselt ette pilti, kuidas tohutu rändrahn valju mürinaga Ruthi südamelt maha langeb].
Kella ühe paiku saabus aeg seada sammud läbi sumeda sooja suveöö kodu poole. Hea meelega oleks hommikuni jalutanud...
*25
*tõsta-mind-üles
*sitsiilia kohupiimatäidisega vahvlitorukesed
*maiused!
*nägens, kaunitar!
Kohale jõudes ootas meid ees ülirõõmus sünnipäevalaps, kes pani meid kohe salatit hakkima (õnneks siiski mitte seda kartuli oma), et lasanje valmimiseni aega veeta. Ta ise segas kokku ülimaitsva salatikastme, mida ma oleks isegi ilma salatita nõus olnud sööma - ma ei ole tavaliselt suurem õli-äädikakastmete fänn, aga see viis küll keele alla!
Õhtusöök oli luksuslik ja meeleolu pärast eritellimusel esitatud eestikeelset toosti erakordselt ülev, aga siis tuli korteriperenaine ning ütles, et võtke vaiksemaks. Kell oli äsja kümme saanud, meil ei mänginud isegi mitte muusika - kui palju lärmi saavad kolm tüdrukut ikka teha? Võtsime koogikarbid ühes ja läksime Ruthi tuppa. Misjärel kolis korteriperenaine oma imeliku meessõbraga (parajalt paks mees oma parimais aastais) kööki ja hakkas temaga valjuhäälselt tülitsema! Oma tuba, oma luba...
Istusime siis vaikselt ümber laua, kuulasime tasa-tasa muusikat ning mugisime lohutuseks tiramisud ja cannolisid. Ühel hetkel läks uks lahti, Imelik Meessõber tormas tuppa, karjus Dolci!, haaras labidaga kooki ja pistis selle endale suhu; seejärel pudistas läbi tordi ülemeeliku Ciao bella! ja läinud ta oligi. Eee.. okeeei? Või siis mitte.
Mul on tunne, et ma vist pingutasin kookidega üle. Lubage kirjeldada oma mõttelendu. Kuna meil ei olnud piisavalt toole, pidi Ruth istuma ühel väga antiikse välimusega lauakesel. Veidi pärast südaööd (ja kolme erinevat kooki) avastas sünnipäevalaps end aga põrandalt - lauakese üks jalgadest oli murdunud! Mitte just kõige toredam kingitus... Toetasime katkise mööblitüki vastu teist, tervemat tükki ja varjasime murdunud jala prügikorvi ning viiulikastiga. [Järgmisel päeval pidi toimuma lavastus: kuidas ma (Ruth) panin läpaka lauale ja see kokku kukkus. Kuuldavasti oli etendus edukas ning korteriperenaine polnud üldse üllatunud - need lauajalad on ennegi murdunud! Ma kujutan suurepäraselt ette pilti, kuidas tohutu rändrahn valju mürinaga Ruthi südamelt maha langeb].
Kella ühe paiku saabus aeg seada sammud läbi sumeda sooja suveöö kodu poole. Hea meelega oleks hommikuni jalutanud...
*25
*tõsta-mind-üles
*sitsiilia kohupiimatäidisega vahvlitorukesed
*maiused!
*nägens, kaunitar!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar