Vastukaaluks eelmise nädala lusti- ja lillepeopäevile, otsustasin lõpuks tubliks hakata ja natuke ka harjutada. Broneerisin isegi klassid ja puha, et õppimine ruumipuuduse taha ei jääks.
Niisiis. Esmaspäeva õhtul veidi enne kaheksat seisin vastava laua ees ning küsisin klassi. Tädi tõmbas endale parajasti jakki selga, minu pärimise peale tegi ta suured silmad ning ütles, et tänaseks õhtuks on kõik - pood kinni! Ma ei saanud mitte muhvigi aru, mingi järjekordne püha või? Ma ju panin harjutusaja kinni kella kaheksast kümneni?! Aa, no siis minge teisele korrusele, esimene korrus on suletud. [Järgmisel päeval seletasid sõbrad mulle, et juhul kui konservatooriumis on kontsert, pannakse osad koridorid kinni, et müra saali ei kostaks. Ja mõnedes klassides ei tohi sel ajal klaverit mängida, aga väiksemat sorti orkester võib harjutada küll. Ühesõnaga: loogikavaba e itaalia]. Teisel korrusel anti mulle klass, kõik oli kena ning sain oma laulud lauldud.
Teisipäeva õhtul pressisin end kontserdipublikust mööda ja ronisin targemana kohe teisele korrusele. See oli suletud! No mismõttes?!? Õnneks seisis seal üks õpetaja, keda ma eelmisel õhtul nägin ja ta ütles mulle, et teisel korrusel saab ainult esmaspäeviti harjutada. 10-9-8-7-6-... Läksin tagasi esimesele ja mulle anti klass kohe valvelauatädi vastas, kõige käidavamas kohas. Istusin klaveri taha ja üritasin keskenduda - see oli täiesti võimatu, sest hoolimata suletud ustest-akendest kostsid minuni kõikide teiste harjutajate hääled-helid ja isegi valvelauatädi köhimine. Mul oli tunne, nagu oleksin suure rahvamassi ees ihualasti ja miski vägi ei saa mind sundida laulma! Krt küll, koju ei tahtnud ma ka minna - võtsin siis noodid ette ja hakkasin teksti pähe tuupima. Ohh.
Kolmapäeval käisin erialatunnis, linnuke sai kirja. Neljapäeva õhtul lootsin jääda pärast itaalia keele tundi samasse klassi Händeli retsitatiive õppima. Kuna õpetaja jäi hiljaks, haarasin härjal sarvist ja klaveril klahvidest. Kaks minutit hiljem astus klassi mees ja küsis, kas ma olen õpilane või õpetaja. Ütlesin, et õpilane, aga too teine tuleb ka kohe. Ahah, siis ei tohi sa klaverit mängida - nüüdsest võib ainult õpetaja juuresolekul harjutada. --- Mul kukkus suu lahti, kohe päris lahti. Ma olen ju ikka konservatooriumis, see on ju koht, kus harjutatakse? Jaa, aga mitte ilma õpetajata, eilsest on sellised reeglid, mul on kahju. Hästi. Ega tema neid reegleid ei teinud. Panin klaverikaane kinni ja võtsin välja keeleõpiku.
Igaks juhuks rääkisin ka itaalia keele õpetajale ja pärast tundi küsisime koos üle. Tõepoolest, klaverit üksinda mängida ei tohi, oma pilli võib. Appi! Aga kui kellelgi on vaja teha solfi ülesandeid, või ma olen laulja ja mul on vaja häält saada või.. mida iganes?!? Ma saaksin veel aru, kui ma oleks mingi kümne-aastane tavakooli tatikas, kes oskab ainult koerapolkat taguda.. või oleks klassis olnud kontsertklaver (mis nt EMTAs on lukus) - see oli kõige harilikum pianiino ja mina 25-aastane (loodetavasti) täiemõistuslik täiskasvanu - igal reeglil on ometi erandid! Nüüd ma ei teagi, kas see totrus kehtib ainult selle majaosa x korrustel täiskuu neljapäeviti või on see mingi üleriigiline käskkiri või hoopiski, jumal hoidku selle eest, mõni uus eurodirektiiv..
Pärast tänast üliväsitavat ja mõttetut päeva tahtsin järgmiseks nädalaks uued harjutusajad broneerida (õnneks on mu kallis helihark alati taskus). Otsisin üles õige tädi ja esitasin oma palve. Ta võttis oma suure kalenderpäeviku, tegi selle esmaspäeva koha pealt lahti, luges üheksani ja ütles, et vabu aegu enam pole. Seejärel tegi ta sedasama teisipäevaga. Kolmapäevaks-neljapäevaks oli õnneks veel ruumi. Igaks juhuks küsisin, kas ehk on laupäevaks klasse - ei, laupäeva õhtuteks me klasse ei anna (kui ma ei eksi, siis ka mitte reede õhtuteks). Pühapäeva ei hakanud ma välja pakkumagi, aga siiski proovisin ülejärgmise nädalaga. Ei saa, ainult üks nädal ette! [Mitte, et talvel poleks olnud kohustust broneerida vähemalt kaks nädalat varem.. vähemalt erasmuslastele...] Ohkasin sügavalt, tänasin ja tulin tulema.
Suuuur konservatoorium, klasse peaks nagu jätkuma, aga harjutamiseks antakse neid välja (ametlikult) ainult kaheks tunniks neljal õhtul seitsemest ja siis ka vaid öhöksa tükki! Kui keegi tark oskab mulle seletada, mil moel siinmaal üldse midagi tehtud saab, oleksin väga tänulik. Senikaua loodan oma loomulikule intelligentsile ja imedele, sest mulle põhimõtteliselt ei meeldi käia mööda uksetaguseid kuulamas, kus harjutavad pisikesed lapsed, et neilt siis klasse välja petta.
Niisiis. Esmaspäeva õhtul veidi enne kaheksat seisin vastava laua ees ning küsisin klassi. Tädi tõmbas endale parajasti jakki selga, minu pärimise peale tegi ta suured silmad ning ütles, et tänaseks õhtuks on kõik - pood kinni! Ma ei saanud mitte muhvigi aru, mingi järjekordne püha või? Ma ju panin harjutusaja kinni kella kaheksast kümneni?! Aa, no siis minge teisele korrusele, esimene korrus on suletud. [Järgmisel päeval seletasid sõbrad mulle, et juhul kui konservatooriumis on kontsert, pannakse osad koridorid kinni, et müra saali ei kostaks. Ja mõnedes klassides ei tohi sel ajal klaverit mängida, aga väiksemat sorti orkester võib harjutada küll. Ühesõnaga: loogikavaba e itaalia]. Teisel korrusel anti mulle klass, kõik oli kena ning sain oma laulud lauldud.
Teisipäeva õhtul pressisin end kontserdipublikust mööda ja ronisin targemana kohe teisele korrusele. See oli suletud! No mismõttes?!? Õnneks seisis seal üks õpetaja, keda ma eelmisel õhtul nägin ja ta ütles mulle, et teisel korrusel saab ainult esmaspäeviti harjutada. 10-9-8-7-6-... Läksin tagasi esimesele ja mulle anti klass kohe valvelauatädi vastas, kõige käidavamas kohas. Istusin klaveri taha ja üritasin keskenduda - see oli täiesti võimatu, sest hoolimata suletud ustest-akendest kostsid minuni kõikide teiste harjutajate hääled-helid ja isegi valvelauatädi köhimine. Mul oli tunne, nagu oleksin suure rahvamassi ees ihualasti ja miski vägi ei saa mind sundida laulma! Krt küll, koju ei tahtnud ma ka minna - võtsin siis noodid ette ja hakkasin teksti pähe tuupima. Ohh.
Kolmapäeval käisin erialatunnis, linnuke sai kirja. Neljapäeva õhtul lootsin jääda pärast itaalia keele tundi samasse klassi Händeli retsitatiive õppima. Kuna õpetaja jäi hiljaks, haarasin härjal sarvist ja klaveril klahvidest. Kaks minutit hiljem astus klassi mees ja küsis, kas ma olen õpilane või õpetaja. Ütlesin, et õpilane, aga too teine tuleb ka kohe. Ahah, siis ei tohi sa klaverit mängida - nüüdsest võib ainult õpetaja juuresolekul harjutada. --- Mul kukkus suu lahti, kohe päris lahti. Ma olen ju ikka konservatooriumis, see on ju koht, kus harjutatakse? Jaa, aga mitte ilma õpetajata, eilsest on sellised reeglid, mul on kahju. Hästi. Ega tema neid reegleid ei teinud. Panin klaverikaane kinni ja võtsin välja keeleõpiku.
Igaks juhuks rääkisin ka itaalia keele õpetajale ja pärast tundi küsisime koos üle. Tõepoolest, klaverit üksinda mängida ei tohi, oma pilli võib. Appi! Aga kui kellelgi on vaja teha solfi ülesandeid, või ma olen laulja ja mul on vaja häält saada või.. mida iganes?!? Ma saaksin veel aru, kui ma oleks mingi kümne-aastane tavakooli tatikas, kes oskab ainult koerapolkat taguda.. või oleks klassis olnud kontsertklaver (mis nt EMTAs on lukus) - see oli kõige harilikum pianiino ja mina 25-aastane (loodetavasti) täiemõistuslik täiskasvanu - igal reeglil on ometi erandid! Nüüd ma ei teagi, kas see totrus kehtib ainult selle majaosa x korrustel täiskuu neljapäeviti või on see mingi üleriigiline käskkiri või hoopiski, jumal hoidku selle eest, mõni uus eurodirektiiv..
Pärast tänast üliväsitavat ja mõttetut päeva tahtsin järgmiseks nädalaks uued harjutusajad broneerida (õnneks on mu kallis helihark alati taskus). Otsisin üles õige tädi ja esitasin oma palve. Ta võttis oma suure kalenderpäeviku, tegi selle esmaspäeva koha pealt lahti, luges üheksani ja ütles, et vabu aegu enam pole. Seejärel tegi ta sedasama teisipäevaga. Kolmapäevaks-neljapäevaks oli õnneks veel ruumi. Igaks juhuks küsisin, kas ehk on laupäevaks klasse - ei, laupäeva õhtuteks me klasse ei anna (kui ma ei eksi, siis ka mitte reede õhtuteks). Pühapäeva ei hakanud ma välja pakkumagi, aga siiski proovisin ülejärgmise nädalaga. Ei saa, ainult üks nädal ette! [Mitte, et talvel poleks olnud kohustust broneerida vähemalt kaks nädalat varem.. vähemalt erasmuslastele...] Ohkasin sügavalt, tänasin ja tulin tulema.
Suuuur konservatoorium, klasse peaks nagu jätkuma, aga harjutamiseks antakse neid välja (ametlikult) ainult kaheks tunniks neljal õhtul seitsemest ja siis ka vaid öhöksa tükki! Kui keegi tark oskab mulle seletada, mil moel siinmaal üldse midagi tehtud saab, oleksin väga tänulik. Senikaua loodan oma loomulikule intelligentsile ja imedele, sest mulle põhimõtteliselt ei meeldi käia mööda uksetaguseid kuulamas, kus harjutavad pisikesed lapsed, et neilt siis klasse välja petta.
2 kommentaari:
Issand!!!! No nii hull??? Aga ma tean, mul oli sama asi Perugias...selle vahega ainult,et see ei olnud konservatoorium!!!!!!
See on nii uskumatu,et mul on ikka veel mokk töllakil ;P
Edasi, Kentukilõvi!
Hehee, ma täitsa kujutan su näoilmet ette praegu, sest mul oli ta üsna samasugune :D
Valu rohevalgepunanahkadele!
Postita kommentaar