Keskeakriisiga kaasnevad teatud kummalised tundemärgid nagu enda tegeliku vanuse eitamine, sportlike võimete ülehindamine ja elulised kannapöörded. Nagu teada, arenevad tüdrukud kiiremini ja seega jõuab ka keskeakriis meestest varem kohale. Ei jää minagi sellest õnne(tuse)st puutumata.
Esimene näide:
35. sünnipäeva eel külmalt elu esimene maraton - tehtud. Küll kõigest 10 km kiiret kõndi, mitte 42,195 km veremaitselist 'jooksu', aga ikkagi maraton.
Teine näide:
Läksin
edasi kooli. Alg-, põhi-, keskharidus, Otsakool, baka- ja maka tehtud, võtsin
suuna Räpina Aianduskooli. Õpin, mis on konstruktsioon, tellis, lubi,
raudbetoon. Või noh, peaaegu - kui kõik hästi läheb, siis saab
minust ühel heal päeval kahe aasta pärast maastikuehitaja. Nii ma siin
nüüd olen, kutseka ühikas (iroonilise aadressiga Nooruse 1), 260 km kaugusel
kodust, kolme nädala pärast 35. aastat vana, jagan tuba ühe vahva 48-aastase
naisega kel samuti Kriimsilma moodi mitu ametit selja taga ja mõtlen, mis ma
NÜÜD tegin?!?
Homme
on esimene tund ladina keel, millele järgneb mullaõpetus. See kõik on väga
põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal traktoriga sõita ja kivigiljotiini
proovida saab, nii et nagu mu kolleegid mind reedel kontorist ära saates
ütlesid:
Per
aspera ad astra! ehk Läbi raskuste tähtede poole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar