Ma olen alati eemalt imestanud, kuidas toigaste ja nööridega poisid sillutist laovad - mis imenipiga nad küll need kivid nii täpselt ja tasaselt kaunisse mustrisse laovad? Tuleb välja, et selle teada saamiseks on meile ette nähtud tervelt omaette aine nimega Sillutise paigaldus. Tänasest päevast veetsingi 5 tundi erinevate, kuigi pealtnäha vägagi sarnaste kivide ja telliste seltsis. Õnneks oli jällegi imeilus päev, lausa 25 kraadi sooja ja päike lagipähe. Veel suuremaks õnneks sai lõuna paiku korraks koolimajja varju ja nii muuseas sooritatud erialane inglise keel - BBC aiasaadete aastatepikkusest vaatamisest on ka miskit kasu.
Cordon fruit'ide ja täringukivide vahepeal jalutasime jälle nivelliiridega mööda õue ringi ja mõõtsime eri punktide kõrgusi. Sellele järgnes languse protsendi arvutamine, mis võttis kõigil pea huugama. Kõrvetav päike oli teinud oma töö...
Einestama sõitsin linna teise söögikohta, "Puuraiduri pubisse". See oli märksa kaasaegsem koht, päevaprae hind oli vaid mm jagu kõrgem ehk 3.50 ja pakutud kiievi kotlet kartulipudruga oli nii maitsev, et suurest portsust oleks võind end vabalt lõhki süüa.
Pärastlõunal jätkus mäng nööride ja vaiadega, enne seda näitas muhe õppejõud meile eelmiste õpilaste tehtud töid - need olid väga uhked ja ilusad. Aga need nöörid ja vaiad... ruut ja ristkülik ja võrdkülgne kolmnurk ja ring ja taaveti täht ja kuusnurk ja... Teate - see kõik oleks olnud märksa lihtsam, kui põhikoolis oleks geomeetria tunde samamoodi praktiliselt läbi viidud!
Päike hakkas juba end loojumisele sättima, kui koolipäev läbi sai. Tundsin, et vajan pisukest üksiolemist ja otsustasin sõita tutvuma Räpina sadamaga. Sinnasaamisega oli mul veidi sekeldusi, sest esiteks näitas geps mulle jalakäija rada, millest ma sain alles siis aru, kui see mind oli veoki poolt blokeeritud ringteelt kusagile Karja-nimelisele metsateele juhatanud. Keset kuuski, noori, vanu, pidasin auto kinni ja rekalibreerisin gepsu. Autoga õiget teed sõites möödusin 200 m kauguselt teeotsast, kuhu ma juba eksiteel jõudnud olin ja Eramaa sildi juurest tagasi pöördusin. Tüüpiline. Aga noh, mis siis ikka. Ülejäänud tee sadamani oli aga imeline, tähendab, mitte tee ise - see oli mügarik ja sooniline. Tee ümber aga olid laiad madalad karjamaad ja päikesepõllud ning õhustik loojuva päikese vines tekitas mulle tunde, et olen tagasi Hollandi rannikul. Seisin nelja tee ristil ja nautisin uhket üksindust keset Peipsi Madalmaade õhtuvaikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar