Tagasi tulevikku

Suvehommik Lichtenaus

Meie lahkumise hommikul tõusis päike müstilisest uduloorist. Nagu arvata võis, jäi Klaus hiljaks ja saime teda oodates pisut närveldada. Õnneks ei hilinenud ta liiga palju ja oli seekord taibanud suurema auto võtta, kuhu lisaks lastetoolile ka meie hiiglaslikud kohvrid lahedasti ära mahtusid. Kell pool kuus oli maantee praktiliselt tühi ning kiire sõiduga tegime kaotatud aja kergesti tasa. 

Head sõnad ja tervised kaasa antud, jätsime Klausiga jällenägemiseni ja vedisime oma pagasi perroonile. Varsti olemegi juba Eestis, rõõmustasime Katriga valjusti. Mille peale astus meie juurde üks kena blondiin ja küsis: mis, eestlased või? No tuli ära! Kolm nädalat oli Paderborni-nimeline sadam olnud ühegi kaasmaalaseta, aga viimasel hetkel ikkagi jumpsu meid kokku viis :D  Ajasime rongi saabumiseni juttu ja rõõmustasime, et mõni väliseestlane viitsib veel eesti keelt hoida ja oma lastelegi õpetada.

Rongisõit Düsseldorfi lennujaama kulges nii sujuvalt, et hakkasime juba lootma, et see nii terveks päevaks jääbki. Heh. Pagasi check-inis juhtus see, mis kunagi varem pole minuga juhtunud, ehk kohver kaalus lubatud 23 kg asemel 26.8! Kohutavalt piinlik lugu.. õnneks oli lauas sõbralik naisterahvas ja palus mul kõigest kahe kilo jagu kraami vähemaks võtta. Tirisin oma rebenemiseni täis topitud punsu lukud lahti, kiskusin töövesti selga ja asusin taskuid mustade riiete ja šokolaaditahvlitega täitma. Ühtteist läks siiski ka prügisse ja kingad hetkeks suurte vabanduste saatel Katri seljakotti. Koormaeesliks riietatuna läksin uuele ringile, kus selgus, et olin saavutanud grammi täpsusega 23 kg ning südamest tulnud juhhuu!-saatel siirdusime turvakontrolli. Mis sa arvad, mis seal juhtus?

Minu seljakotis paistis röntgenis midagi kahtlast olevat ja mind tõmmati kõrvale. Lasin peast kõik võimalikud ja võimatud ohtlikud esemed läbi - mul ei olnud isegi huuleläiget või küünekääre seal! Tädi näitab ekraanile - see 90 siin, säraküünlad jah? Pekki. Vanaema juubel. See oli mul täiesti meelest läinud, et millalgi esimestel päevadel olin särakad ostnud ja koos postkaartidega teiste paberite vahele surand. Võtsin süü omaks ja pidin need kohutavalt ohtlikud vidinad spets kohta viima. Nüüd oli mul Katri ees juba rohkem kui piinlik, nii et kui me lõpuks kontrollist pääsesime, tegin talle eine välja.

Lennud ise läksid siiski kenasti - ei mingit äikest! - ja kiiresti hoolimata sellest, et olid pilgeni täis ning ühenduslennu väravad oli loomulikult erinevates lennujaama otstes. Jõudsime lennule, me pagas jõudis koos meiega Tallinna ja saime lõpuks ometi koju. Erasmus edukalt sooritatud!

----

Nende paari kodus veedetud päevaga ei jõudnud ma kooliülesandeid üldse vaadata. Pesin vaid pesu, nunnutasin Fretsut ja käisin suvilas oma imelist magnoolipõõsast imetlemas, millel üle mitme aasta lõpuks jälle õied külge tulid - lausa 13 tükki!

 Nii juhtuski, et seekord saabusin sessile täiesti ette valmistamata. Viskasin vaid pilgu peale, mis kõik mul tegemata on ja milliseid hindeid olen vahepeal saanud. Huvitaval kombel ilutses päevikus A-de ja 5-te vahel vertikaalplaneerimise aines suur punane 2 ja aru maisaand, kuidas ma selle kõikse esimese ülesande küll NII puusse olin suutnud panna. Noh, ikka juhtub - küll saab parandada.  Istusin pühapäeva hommikul autosse ja sõitsin tavapäraselt, väikese ringiga Eestimaad avastades, Räpinasse. Ühikasse saabudes oli selline imelik tunne nagu poleks vahepeal kusagil kaugel ja kaua teises riigis käinudki - pigem nagu kahe sessi vahel vaid nädalavahetusel Tallinnas. Täitsa kummaline, kuidas mu ajataju ja -tunnetus nii sassis on...

Tänane esimene koolipäev oli justkui üks suur vastutulek mulle, sest peamiselt tegelesime sisseelamise ja kohale jõudmisega. Natuke käisime ka aias ringi ja vaatlesime taimi ning tuletasime vertikaalplaneerimise tunnis meelde, kuidas kõrguste mõõtmine käib. Selle viimase ülesande puhul sain ma üllatuslikult grupi parima ehk täpseima tulemuse! Päevad pole vennad ja tegelikult kaotas õpetaja lihtsalt mu 'kahelise' töö ära - kui ta selle peaks kunagi üles leidma, siis äkki on see isegi kolme väärt :)