Üldiselt on koolis tore: asukoht on kena, inimesed on toredad ja õppida huvitav. Mõnikord aga kerkib pea kohale ähvardav murepilv ja mõtlen, et kuhu krt ma ennast mässinud olen. Miskipärast juhtub seda enamasti taimedega seotud ainetes ja eriti siis, kui neid on vaja massiliselt peast tunda. Ja-jaa, eks ma saan aru küll, et maastikuehituse erialal on nende tundmine hädavajalik, aga see ei ole just mu tugevaim külg.
Täna oli just selline päev. Hommik oli veel täitsa ok, paljundasime kasvuhoones võsunditest ajuga reptiile ja naistenõgest. Lõunaooteks tuletasime esmaabi tunnis meelde kolmnurkrätiku kasutusvõimalusi ning vaatasime kolepilte traumadest, kuid see polnud midagi võrreldes õudusega, mis meid pärastlõunal ees ootas.
 |
| Kuivatuspaberite vahetuskordade arvutus |
Puittaimede tunnis istet võttes nägime tahvlil hulka korrutustehteid ja lõppsummat 1050. Õpetaja jagas meile kätte paberilehed, millel põhjalik juhis herbaariumi tegemiseks. FK. Kaks herbaariumi sügiseks, saate aru, KAKS! Kui teine õpetaja lepib 25 taimega, siis nüüd peab viie saamiseks valmistama 70 (sic!) herbaaroksa... Korjama-kuivatama-pressima neid õigesti, vahetama pabereid mitu korda päevas mitme nädala jooksul. Kustkohast see aeg küll võetakse? Ja ruum, kus neid õigel temperatuuril ja õhutatuna hoida?? Mission impossible, ma ütlen, Fretsu teeb rohekraamiga üks-null! Õpetaja muidugi probleemi ei näinud, on 2500 õpilast enne meid sellega hakkama saanud, saame meie ka. Üleüldse, prioriteedid peavad paigas olema - töö ja eraelu või kool. Nii armsalt toetav suhtumine täiskasvanud õppuritesse, kas pole?
Maitea, mis valemiga ma selle ülesande tehtud saan, aga seda ma usun, et kui 1050 korda neil oksakestel pamperseid vahetada, siis on nad elu lõpuni selged kah. Eks ma hoian teid kursis, kas mu koolitee jätkub või tuleb jälle suunda muuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar