Äike, päike

 Olime Katriga terve nädalavahetuse pingsalt ilmateadet jälgind - tänaseks lubati korralikku äiksetormi, seega tõenäosus viimane päev pakkimiseks vabaks saada muudkui suurenes. Hommikul tööle jõudes oli taevas küll mõned valged pilvekesed, aga meteoroloogid olid sajuennustuse lükanud pärastlõunale. Ei vedanud..

Kui Jan oli juhised tiimile laiali jaganud, haarasin sõnajärje üle, et tänada meie kannatlikke kolleege eesti šokolaaditoodete ja lahke naeratusega. See ei olnud üldsegi mitte lihtne tegevus, sest nii Christopher kui ka David põgenesid ummisjalu autode vahele ja mul oli tükk tegu, et nad sealt üles leida. Ju vist kartsid, et hiidnaine Kreonta kukub neid härdusest kallistama või midagi. 

Pidulikud tänuavaldused üle antud, hakkasime tööle - ikka vana töökraam maha ja uus autodele. Isegi natuke kahju hakkas, et see on viimane hommik, kus meil pole õrna aimugi, mida teha peale kõigile jalgu jäämise. Siiski-siiski, varsti astus ligi Jan: täna ehitame neljale rõdule terrassi - ma tahtsin, et te natuke ette teaksite, mis tulemas on. Vau. Ühest küljest oli meeldiv, et ta meie peale mõtles ja teisest küljest... ta vist ei mõelnud ÜLDSE meie peale, sest neli terrassi ühe päevaga?! Enam ei pea pakkimise pärast muretsema - küllap ta viib meid lihtsalt otse objektilt rongile!

Veidi enne üheksat tööplatsile jõudes oli selge, et ilmaennustajad on taas mööda pannud: taevas oli ühtlaselt tume ja juba langesid üksikud piisad. Esimene ja suurim terrassidest asus kolmandal korrusel. Kiiresti pidime niiskust kartvad asjad varju alla saama, samuti kolmemeetrised terrassi alusprussid üles vinnama. Mehed ei hakanud redelitega jändama, vaid tegime inimketti: mina andsin prussid alt üles teise korruse rõdule, Rene teiselt Christopherile kolmandale. (Pärastlõunal kasutasime sarnast meetodit terrassilaudade pakkidega, aga kuna need olid raskemad, siis esimese lüli tegid poisid kahekesi ja viimast aitasime Katriga Christopheril üleval vastu võtta.)

Asjad üleval, algas mürin ja padukas. Kuna kell oli juba sujuvalt hommikusöögipausini jõudnud, kobisime trepist tagasi alla autosse. Lootus tärkas taas - ehk tuleb Janil hea mõte tööd pooleli jätta? Oh ei. Veerand tunni pärast koputas boss aknale: päike väljas, töö jätkugu! Läksime üles tagasi ja hakkasime prusse mõõtma ja paika sättima. Tuli järgmine vihmahoog ja töö jäi seisma. Pikk jutt, S jutt: nii kestis see nali terve päeva!

Kuus inimest väikse tutika lumivalge korteri pinnal ühel väga porisel päeval ei ole just ideaalne variant. Kaitsevaip oli meil käimiseks maas küll, aga eks ikka juhtus, et pidi korraks kõrvale astuma ja porijälgede pärast tõrelda saama. Ka terrassile töötama ei tahtnud me eriti hästi mahtuda, sest tundus, et keegi peale Jani ei tea, kuidas paigaldus õigesti käima peaks. Ja loomulikult käis talle veits närvidele, et viis tüüpi tema ümber tegevusetult seisavad.

Terrassialuse ehitus. Kivi- ja kummitükkidega lattide toestamine ja loodi ajamine

 Siis selgus, et ühtteist on maha ununenud ja teistkolmandat on mitu kaasa saanud. Me Katriga üritasime end algul kasulikuks ja hiljem võimalikult väikseks teha. Terve selle reisi ajal on meil kohalikega kommunikatsioonihäired olnud, aga tänane äiksetorm tundus neid veelgi võimendavat. Kummaline, kuidas mõlemad osapooled justkui räägivad õigeid sõnu ja kuulavad teineteist, aga sõnum kohale ei jõua või saabub vastupidises tähenduses!

Ühel hetkel läks torm eriti ägedaks, vett kallas nii, et terrassist sai bassein ja järsku kärgatas pikne väga-väga lähedal. Ma küll ei karda äikest, aga see pauk sutsu  ehmatas. Kohe üldse ei olnud tahtmist välja elektriliste tööriistadega mängima minna. Otsustasime, et me võtame asja rahulikult - ikkagi viimane päev - katsuks terve nahaga koju jõuda. Püüdsime võimalikult palju teisi jälgida ja mitte segada. Mõneks ajaks läks Jan teisele objektile ja pinge langes tuntavalt. 

Katusebassein

Pärast lõunapausi hakkas kell kiiremini käima ja imede-ime: kell kolm saabus Jan, vaatas tehtud (või pigem siiski tegemata) tööd ning leppis sellega :O Varsti saime hakata asju kokku pakkima ja mõningaste sidehäirete järel startisime lausa 15.30 tagasi halli poole. Võtsime vastu oma praktikahinnangu lehed, sügasime veel viimast korda koera ja istusime siis sadulasse, et tuulekiirusel kodu poole kihutada!

Viimase praktikapäeva pärastlõunal: seismise harjutamisest tüdinud tüdrukud

Olime Janilt saanud infot, et meie püha õhtusöömaaeg õpetajate ja juhendajatega jääb ära. Tavaliselt on see ilus lõpetus praktikale, aga kuna me nüüd nii vara lahkume ja see on ju kõigest õhtueine, siis ei hakka jantima. Meile see sobis päris hästi.. no ok, mul võibolla natuke oli kahju või imelik, et kooliga oli meil väga vähe kontakti, aga samas nii oli ka lihtsam ja otseselt me ju ei vajanud käehoidmist. Koju jõudes küsis aga meie majaperenaine, kas me tahaks temaga natuke õhtust süüa - meie pakkigu rahumeeli, küll tema kokkab! 

---

Kohver on pakitud, kõik EI mahtunud ära, sest tööriided ON liiga suured ja rasked - loodan väga, et lukkude õmblused vastu peavad. Ja et Klaus jõuab õigel ajal meid hommikul rongijaama viima. Ja et homseks Düsseldorfi lubatud äiksetorm ootaks paugutamisega, kuni me turvaliselt Rootsi õhuruumi oleme jõudnud. Minu teine Erasmuse-seiklus on olnud tore ja elamusterohke, suur osa selle õnnestumise ja meeldejäävaks muutmise aust kuulub mu vahvale kaaslasele Katrile. Loodetavasti on tunne vastastikune ja järgmisel nädalal koolis trehvates ta mulle ikka tere ütleb :P 

Koolis, no vat  - ei saagi siin pidulikku lõppsõna kirjutada. Paar päeva saan kodus aklimatiseeruda, aga pühapäeval pakin jälle kohvri ja põrutan viimasele sessinädalale Räpinasse. Kuna harjumus õhtuti arvuti taga teile hommikukohvi kõrvale lugemist toksida on veel sees, siis võib täitsa juhtuda, et jätkan blogimisega kohusetundlikult kooliaasta lõpuni. Uute lugudeni!