+13 ja +34

Laupäeva varahommikul astusin ma uksest välja pisukese piinlikkustundega: nimelt lubati soojakraade nädalavahetuseks Kölni lausa 32, aga Lichtenausse polnud neist veel pooledki kohale jõudnud. Seega pigistasin oma poolpimeda moesilma kinni ja panin varbluttidele külmakaitseks sandaalide sisse väiksed roosad sokid. Varustasin end kohaliku pagariäri toodanguga ja sõitsin bussiga Paderborni rongi ootama. 

Perroonile kogunes päris palju rahvast - kuhu ja miks nad kõik kell kaheksa laupäeva hommikul minna tahtsid, aru maisaand - siinsed inimesed ei mõista hommikuti üldse magada! Ok, osad olid rattamatkajad, mõned spordifännid, teistel jälle suured kohvrid kaasas. Eks ma isegi ju varajane startija, sest pikk tee ootas ees. 

Kui minu kõrvale sättis end seisma juba kolmas paljasvarbaline rihmikutes naisterahvas, sai pier pressure minust jagu: libistasin sokid vaikselt seljakotti ja nihutasin oma varbad päikesele lähemale. Rong jäi hiljaks ja külmast suuremaks mureks sai jõudmine järgmisele rongile, mille vahetuseks oli mul aega 7 minutit. Õnneks tegi juht kaotatud aja kiire sõiduga tasa ja pärast pisukest perrooniotsimise segadust olin kenasti järgmisel rongil. Sellel, muide, oli veelgi kirevam reisiseltskond - suurem osa jalkafänne ja kõvasti noori, kellel hommikusest ajast hoolimata juba õllekastid kaasas ja pudelid avatud.

Tee Kölni viis läbi Wuppertali linna, kus asub põneva ajalooga Schwebebahni rippraudtee. Selle kõige kummalisem sõitja oli tsirkuseelevant Tuffi, kes kahe peatuse vahel otsustas rongist, maksu-mis-maksab, maha minna. Õnneks oli vagun sel hetkel jõe kohal, vants ja tema kaasreisijad pääsesid ehmatuse ja kergemate vigastustega ning elasid veel mitukümmend aastat rahulikult edasi.

Kölni raudteejaamas oli perroonil NIII palju inimesi, et jaamast väljumine võttis juba oma kümme minutit aega. Edasi hakkasin sõber Maarja juhatuste järgi U-Bahni ja trammiga tema juurde seiklema. See läks päris lihtsasti ja varsti olingi ühel ilusal, saksa helilooja-nimelisel tänaval ja saime sõbraga rõõmustada jällenägemise üle. 

Erilisi plaane me nädalavahetuseks teinud ei olnud ja seda vahvam oli, kuidas käigu pealt otsustatud tegevused toredasti välja kukkusid. Imeilusa ja sooja ilma puhul sõitsime jalgratastega kohaliku mere äärde ehk Reini jõe kaldale pljaažile. Pugisime välikohvikus kõhud täis, viskasime end tekile kõrge rohu sisse puu varju pikali ja nautisime oma väikest puhkust. Õhtul, kui pakilisemad jutud räägitud ja päike õlapaelad ihule varjutand, tekkis mõte minna kinno. Mõeldud-tehtud. Sõitsime tagasi Maarja juurde, et end pisut värskendada. Kiire loputus, puhtam särk selga ja uuesti rattaga linna. Pean siinkohal ütlema, et rattasõit on Kölnis küll väga mugavaks tehtud - mõnel tänavajupil on ratturitele mõeldud teeosa värvitud lausa sama laiaks kui autode teeruum ja autojuhid annavad sulle teed isegi siis, kui sa seda ei taha :)

Kölnis on veel alles mõned vanakooli-kinod; Odeon, kuhu me läksime vaatama filmi vanakooli-rokkarist Elton Johnist, oli üks neist. Kuna jõudsime kohale pisut varem, saime istuda armsas kino tagahoovikohvikus kirsipuude all, juua kirsilimpsi ja süüa kooki. 'Rocketman' oli väärt vaatamine; võibolla mitte nii suur elamus kui Mercury või Houstoni eluloofilmid (ilmselt, kuna mitmes samaaineline film juba), aga peaosalise näitlejatöö oli väga hea ja lugu kaasahaarav.

Kinost õue astudes oli kell juba 22.30, aga õhtu oli imeliselt soe ja mõnus, nagu vahemere ääres. Me ei raatsinud veel koju minna, seega tuli Maarjal hea mõte näidata mulle oma lemmikvaadet valgustatud Kölni katedraalist. Sõitsime mööda jõe äärset promenaadi inimeste vahel slaalomit, kui järsku karjatas Maarja: siin! Mina vajutasin rattapidurit ja linnuke puu otsas lasi oma kõhupiduri lahti: lörts! Nii see õnn muudkui tuleb :) 

Pühapäeval ärkasin ma nagu ikka kella viie paiku, aga õnneks oli mul oidu silmad uuesti kinni panna ja kella üheksani edasi magada. Olime eelmisel õhtul leppinud kokku hommikust süüa Maarja sõpradega kohalikus kassikohvikus ja Maarja tegi ettepaneku sinna jalutada - noh, pool tunnikest läbi pargi. Mh. Temperatuur oli juba kell 10 rohkem kui eile lõuna ajal, mul kott ka kaasa tassida, aga ok. Kui rahulikult ja puude varjus, lähme siis jala. Kolmveerand tundi pärast matka algust ja minu peaaegu vaikivat torinat, julges sõber tunnistada, et ta vist hindas vahemaad natuke valesti. Oeh.. no misseal ikka - väljas oli nii kuum, et ka seistes ja mitte midagi tehes oleks kahe minutiga läbimärg olnud ja nüüd me olime eesmärgile juba üsna lähedal. Vantsisime selle ülejäänud veerand tundi ka veel ära ja siis saimegi nautida maitsvat vegan-hommikueinet ning mõnusat jahedat mahla-limpsi. Kohvik ise oli sutsu hubasem kui Tallinnas, aga see-eest kõvasti kassivaesem. Seetõttu panen siia pildi hoopis ilusatest vesiroosidest:

Jätsime Maarjaga katedraali juures hüvasti - ta pidi minema kontserdiks valmistuma ja minulgi oli viimane tunnike rongini jäänud. Pugesin kõrvetava päikese eest kirikusse peitu, istusin pinki maha ja vaatasin inimesi vaatamas imet. Kust nad tulevad, kuhu lähevad.. kes olid need tuhanded, kes seda hoonet on ehitanud.. Korraga sai seda kõike mu jaoks jälle liiga palju ja tahtsin ära ja koju ja kohe, kahjuks aga hakkas aeg taas venima. 

Jaamas selgus, et rong jääb hiljaks - see tähendas, et jäin maha oma ühendusrongist ja ka bussist Lichtenausse. Pidin  poolteisttundi Paderbornis aega surnuks lööma. Kraadiklaas näitas +34 ja pea huugas otsas. Keerasin endale ühe bratwursti sisse ja otsustasin järgmisse peatusse jalutada. Ja siis veel järgmisse ja siis veel järgmisse kuni olingi Paderborni linna viimases peatuses ja bussini oli jäänud vaid 15 minutit. Kreemitasin oma päikesest kooruvaid kõrvakesi ja kaalusin tõsiselt järgmise moefopaa sooritamist. Siis veel 25 minutit loksumist ja juba olingi kodus, juhhuu! Või noh, peaaegu-kodus: pärast homset viimast tööpäeva algab hull pakkimismaraton ja siis juba tõesti reisi viimane jupike koju-koju :)