1. Vuti 2. tripp algab kl 3.45 taksosõiduga kella 6. lennule 7.8.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et mu vennal on aeg-ajalt päris hea loosiõnn. Aastaid mitu tagasi registreeris ta meie pere ühele ajalehe tellimuse loosimisele ja tõi ära peavõidu - reisibüroo kinkekaardi, sellise korraliku kuupalga suuruses summas! Esialgu oli plaanis, et käime emaga kuskil kauges või erilises paigas, aga me ei suutnud kuidagi leida ühist aega ja sihtkohta. Ja siis tuli koroona ja keegi ei reisinud enam kuhugi. Kinkekaart hakkas juba aeguma. Eelmisel suvel tekkis pandeemias pisuke hingetõmbehetk ja nii õnnestus meil ema ja vennaga teha päevakruiis põhjanaabrite juurde ning kinkekaarti aasta võrra pikendada. Kuna sel suvel aga niisama lihtsalt enam reisule ei pääse, jäi kaardi realiseerimiskohutus minu, kroonilise köhija ja bronhiaalastmaatiku õlule. Et sellest eelisjärjekorras vaktsineerimisest ikka ka mingit tolku oleks. Iroonia on imeilus :)

Sihtkohta polnud mul endiselt. Paigad, mida olin varasemalt kaalunud, jäid koroonapiirangute ja inflatsiooni tõttu valikust välja. Nuputasin, mis ma nuputasin kuni jõudsin lõpuks otsusega Portugali ja Assooride juurde - võimalikest kaugeim ja erilisim Euroopa nurk. Kontakteerusin reisibürooga, ostsin reisiraamatu, töötasin selle nädalavahetusega läbi ja panin plaani paika. Esmaspäeval uuesti reisikorraldajale kirjutades sain vastuse, et Portugali nakatumisnäit on liiga kõrge ja riik lukus. Milline nöök!

Kuhu siis nüüd? Island ei kõneta, Briti saared on lisaks koroonale  mähenduses hamletilikus identiteedikriisis ja charteriga vahemereäärsetesse turistikatesse polnud mul vähematki tahtmist minna. Läheks kasvõi autotripile nagu mõni aasta tagasi, aga see võtab palju aega ja mine sa neid naabreid tea - panevad üks hetk piirid jälle kinni ja siis ei saa edasi ega tagasi. Oot, tuli ideepojake. Aga kui teeks lennu- ja autoreisi kombo? Eelmine kord sõitsin põhjapool Euroopas, Austriad ja Ungarid jäid kõik puha vaatamata?!

Tehtud-mõeldud. Võtsin raamatukogust 5kg lugemismaterjali Kesk-Euroopa kohta ja hakkasin üleskirjutama kõike, mida näha ja kogeda tahaks. Nimekiri tuli pikk ja kirju ja reisplaan minulikult tihe. Kuna ma ei olnud ainus reisisell, kes ühistranspordile viirusturvalisemat autot eelistas, siis selgus kurb tõsiasi, et rendikate hinnad olid mitmekordistunud! Leidsin siiski meeldiv-kasuliku kompromisslahenduse: keskenduda suurlinnadele läbides enamik vahemaadest rongiga (mis mulle ka väga meeldib!) ning lubada endale üks roppkallis nädalavahetus alpi mägiteedel kruiisides. Ma ei liialda, odavam oleks olnud osta kasutatud auto.. :D

Õnneks oli kolleeg mulle soovitanud toreda reisikorraldaja, kes oli nõus mind mu hullumeelse plaani organiseerimisel toetama. Heas koostöös ja jätkuvalt halvenevatest koroonanäitudest hoolimata jõudsime augusti alguseks plaaniga valmis. Viimasel lõpusirgel, kohapealsete tegevuste bronnimisel, hakkas mulle tunduma, et ma vist tõesti saangi reisile! Neljapäeva õhtul käisin raha vahetamas ja tunne muudkui tugevnes. Reede hommikul luftitasin tiimikoosolekul oma tuhandeid ja avastasin, et teenindaja oli mulle õhtul vale riigi raha vahetanud nii, et ka mina ei olnud märganud :D Nohh, nüüd tundus reis veelgi tõelisem, sest mis seiklus see ilma sekeldusteta oleks?

Pakkisin kohvri ära, tõin Tšehhi kroonide asemele õiged, Šveitsi frangid ja musutasin veel Fretsut nii palju, kui ta vähegi lasi. Sellest peab ju ometi kaheks nädalaks jätkuma! Kontrollisin üle, et sihtkohariigid ei ole vahepeal lukku läinud, hingasin kergendunult, et vaktsiinipassist piisab endiselt ja kobisin lühikesele unele. Tuttava hiljutisele kehvale kogemusele vastupidiselt oli mul õnnestunud kohe esimese raksuga eeltellida takso ja see pidi saabuma juba kell 3.45 öösel.