lakknahas koer

Eelmisel pühapäeval ei sadanudki lörtsi, vaid paistis päike ja taevas oli sinisinine. Sõime Liinaga hilise hommikusöögi ja seadsime sammud linna poole. Maja ees tänaval vedeles kaart ärtu 6. Rongijaamas oli piletiputka kinni ning kuna Liina ei leidnud oma sisemist jänest üles, läksime otsima avatud Tabaccheriat. Pilet ostetud, astusime trammi ja sõitsime otsejoones Duomoni. Lunastasime 5-eurose trepipääsme ja asusime kannusid treenima. U 170 astet hiljem jõudsime liivalossi katusele ja hakkasime üksteise võidu pildistama. Ilus oli küll, vaikne ja rahulik. Mõnulesime mõnda aega päikese käes, tegime väikese Kinder Delice'i toosti uute mälestuste terviseks ja tulime maa peale tagasi.

Edasi viis tee meid Navigli kanalite juurde, kus peeti vanakraami turgu. Paaaaalju rahvast, imelikult riietatud kutsasid ja vana kraami võttis pea ringi käima. Maas vedeles Jokkeri-kaart. Õnneks sundis aeg meid takka, eemaldusime summast ja sõitsime metrooga teise linna otsa Centrale jaama Liina tuttavale Torino poisile vastu. Nad ei olnud seitse ja pool aastat üksteist näinud, aga kukkusid kohe lobisema, justkui poleks vahepeal üldse aega möödunud. Ma siis lonkisin nende järgi ja vaatasin, kuhu me välja jõuame. Liinale olid vist kanalid kangesti hinge läinud, sest sinnapoole me jälle tüürisimegi. Ma ütlen, mere lapsed...

Kohaliku mere äärest leidsimegi toreda kohakese Bar Stazione, kus võtsime traditsioonilise aperitivo: drink (meie puhul kohv) ja söö-palju-jõuad buffet-laud. V mina ka ei tea, kuidas selle õige nimi on. Igatahes oli baariletil palju kandikuid eri snäkkidega (krõpsud, saiad, munaroad, pirukad, tomat juustuga, salat jms), võtad taldriku-kahvli ja paned oma taldrikule kõike, mida soovid. Ja siis tiksud vaikselt tunnikese-paar oma tillukese ent vääga raske laua taga. When in Rome, nagu öeldakse.. v siis praegusel juhul: when in Milan.

Siis läks meil järsku kole kiireks ja tormasime jälle Centralesse poissi rongile saatma. Jooksime mööda kaardist poti 3. Rongijuht oli nõme, pani uksed kinni, rohkem inimesi peale ei võtnud, ära ka ei sõitnud (no me üsna täpselt jõudsime..). Mis teha, poiss jäi jaama jaapani keelt õppima, me sõitsime koju Revolutionary Roadi vaatama. Mis oli Liina ja Manu meelest masendav, minu meelest aga ääretult kurb film.

Esmaspäeva hommikul tõusime vara, et jõuda veel poest läbi ja osta viimaseid kingitusi. Edasi sõitsime kooli, kus pidin ühe õpetajaga kohtuma. Ei kohtunud. Jälle. Vähemalt nägi Liina, kus ma õpin, kui aega saan. Jalutasime Duomo väljakule, sõime kohvikus ühed õige maitsvad cannole'd ja juba oligi aeg Liina Eesti poole teele saata. Kolme nädala pärast kohtume, ütlesin. Nüüd on sellest vaid kaks järele jäänud :)

Öeldakse: tuleb mängida nende kaartidega, mis sulle jagatakse. Ärtu kuue korjasin ma igaks juhuks õhtul üles...