6. veebr 2009

Pidu minus eneses?

Mul sai haige-olemisest kõrini. Pealegi on täna majapidu. Kobisin asemelt alla, panin end riidesse, võõpasin näo söödavamaks ja keerasin Vana Tallinnal korgi maha. Algus oli paljulubav nagu alati. Kusagil keskel tuli tuttav tunne, mida üritasin taaskord joogiga vaigistada. Õnneks (v kahjuks - kuidas kellelegi) oli minust õnnetumas olukorras neiukesi - tõin ühe külma ilma käest tuppa ja pistsin veeklaasi pihku.

Mu dieedilolev toakaaslane lubas kainet pidu. Alguses. Tund aega hiljem olid tal põsed taaskord šokolaadised ja nautis elu täiel rinnal. Ei pane talle pahaks. Endale aga küll, sest mina ei oska. Ei suuda end piisavalt purju juua, et kontroll kaoks. Viga v voorus, kes seda teab.

Ma olen püüdnud hoida seda blogi isiklikest asjadest puhas. Mõned asjad kumavad siiski läbi, aga eks mu lähedased tea neid puudusi niigi ja loodetavasti ei pane mulle pahaks. Üks asi, mida te ei aima ega oota: ma igatsen muutusi ja ma loodan, et Itaalias-veedetud aeg aitab mul eneses selgusele jõuda, mis suunas need muutused toimuma peaksid. Julgust napib mul veel ka. Ma palun teid - kui ma koju tulen, ärge küsige mult küsimusi, mille eest ma alati põigelnud olen. Mu aeg siin on alles poole peal. Ma ei tea, ikka veel, aga ma ei ole alla andnud ja otsin edasi. Kuni leian.

Ärge minu pärast muretsege - mina saan alati hakkama! ütles Pipi. Tommy ja Annika vaatasid, kuidas kaks punast patsi läbi lumehangede Segasummasuvila poole tüürisid.

Umbes nii ta oli.
On praegugi.
Hääd ööd ja ilusaid unesid teile!

Kommentaare ei ole: