Kui olin Liina ära saatnud, istusin trammi ja jäin peaaegu tukkuma. Kodus heitsin voodisse ja magasin kuus tundi. Keset imeilusat päeva. Lohutasin end, et oli pikk nädalavahetus, uni tuli tasa teha.
Teisipäeval pärast kooli läksin üle pika aja tunne-oma-kodulinna retkele, et energiat juurde saada. Vähem kui tunni pärast saabus hetk, mil käed-jalad muutusid tinaraskeks, kipitavad silmad vajusid kinni ja ma tundsin, et ei jaksa enam sammugi astuda. Õnneks oli läheduses müürijupp, kuhu ma nagu 100-aastane ätike ägisedes istuma vajusin. Taaskord olin sattunud kõige ebasobivamal ajal tundmatusse ümbrusesse - pidin end püsti ajama ja leidma kodutee. Laugude-vahelisest ülieredast pilust paistis kauguses majake kirjaga stazione nord milano. Rongijaam - hurraa! Komberdasin sinnani. Oli jah rongijaam. Kunagi sada aastat tagasi... Oleks jõudu old, oleks kuradeid pildunud. Ohkasin sügavalt ja läksin edasi. Leidsin trammipeatuse. Seisin ja magasin püstijalu. Mõne aja pärast tramm ikkagi tuli ja viis mind trollipeatusse. Nüüd ma juba teadsin, et kodu ei ole kaugel - kahju, et troll nina eest uksed kinni pani... Tegin poes aega parajaks. Tuli järgmine, sain jälle mitu meetrit voodile lähemale. Selleks ajaks olin juba veendunud, et ei saa selles äkilises väsimuses oma olematut vormi süüdistada - see pisilane, keda ma Liinaga samal ajal kantseldada püüdsin, on nüüd täie hooga tegutsema hakanud, ilmselt tuleb pikem võitlus... Võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja käisin toidupoest läbi, lähipäevil ma sinna tõenäoliselt enam ei satu. Tuppa jõudes ronisin voodisse ja magasin neli tundi jutti. Läks nii, nagu ma aimasin...
Täna on pühapäeva õhtu. Reedel oli nii palju parem, et sain lõpuks apteeki ravumi järele minna. Ütlesin oma hädises itaalias: ma mõtlen, mul on gripp. Müüja vaatas mulle otsa, nõustus ja pistis mulle paki pihku. Ruttu-ruttu käisin ka toidupoest läbi ja siis jälle tagasi voodisse. See tõbi on lihtsalt jäle: kui alguses oli ainult tohutu väsimus ja palavik, siis nüüd on lisandunud nohu ja hobuseköha, mille tõttu pole mul enam praktiliselt häältki. Mul on piinlik nii nende õpetajate ees, kellele ma saatsin sõnumi, et ma jälle ei tule tundi, kui ka nende ees, kellele ma enam ei jaksanud teatada. Homme peaksin kell 10 olema koolis. Ootan imet.
Teisipäeval pärast kooli läksin üle pika aja tunne-oma-kodulinna retkele, et energiat juurde saada. Vähem kui tunni pärast saabus hetk, mil käed-jalad muutusid tinaraskeks, kipitavad silmad vajusid kinni ja ma tundsin, et ei jaksa enam sammugi astuda. Õnneks oli läheduses müürijupp, kuhu ma nagu 100-aastane ätike ägisedes istuma vajusin. Taaskord olin sattunud kõige ebasobivamal ajal tundmatusse ümbrusesse - pidin end püsti ajama ja leidma kodutee. Laugude-vahelisest ülieredast pilust paistis kauguses majake kirjaga stazione nord milano. Rongijaam - hurraa! Komberdasin sinnani. Oli jah rongijaam. Kunagi sada aastat tagasi... Oleks jõudu old, oleks kuradeid pildunud. Ohkasin sügavalt ja läksin edasi. Leidsin trammipeatuse. Seisin ja magasin püstijalu. Mõne aja pärast tramm ikkagi tuli ja viis mind trollipeatusse. Nüüd ma juba teadsin, et kodu ei ole kaugel - kahju, et troll nina eest uksed kinni pani... Tegin poes aega parajaks. Tuli järgmine, sain jälle mitu meetrit voodile lähemale. Selleks ajaks olin juba veendunud, et ei saa selles äkilises väsimuses oma olematut vormi süüdistada - see pisilane, keda ma Liinaga samal ajal kantseldada püüdsin, on nüüd täie hooga tegutsema hakanud, ilmselt tuleb pikem võitlus... Võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja käisin toidupoest läbi, lähipäevil ma sinna tõenäoliselt enam ei satu. Tuppa jõudes ronisin voodisse ja magasin neli tundi jutti. Läks nii, nagu ma aimasin...
Täna on pühapäeva õhtu. Reedel oli nii palju parem, et sain lõpuks apteeki ravumi järele minna. Ütlesin oma hädises itaalias: ma mõtlen, mul on gripp. Müüja vaatas mulle otsa, nõustus ja pistis mulle paki pihku. Ruttu-ruttu käisin ka toidupoest läbi ja siis jälle tagasi voodisse. See tõbi on lihtsalt jäle: kui alguses oli ainult tohutu väsimus ja palavik, siis nüüd on lisandunud nohu ja hobuseköha, mille tõttu pole mul enam praktiliselt häältki. Mul on piinlik nii nende õpetajate ees, kellele ma saatsin sõnumi, et ma jälle ei tule tundi, kui ka nende ees, kellele ma enam ei jaksanud teatada. Homme peaksin kell 10 olema koolis. Ootan imet.
1 kommentaar:
Katk tulgu nende tõbilaste peale ja lämmatagu nad ära! Just nii kuri olen nende ülbikute peale - mis nad siis tulevad sind närima, tüütama ja materdama! Kusjuures osa neist on hiljutise airBalticu lennuga ka siinsesse koduvabariiki laekunud ning üritavad mu peas ja ninas endale pesa teha. Oleks latekskoer siin, saadaks selle neile kohe kallale - ehk on ka ehmatuskramp piisav vahend, et nad põgeneks... Igatahes hoian oma kahte pöialt, et paraneksid kiiresti-kiiresti, sest... no mis põhjuseid siin vaja on, kui tervis-tervis-tervis... Tervist, mu lill!
Postita kommentaar