minemine

Minu kolm viimast õhtut La Villetta-rahvaga on olnud unustamatult toredad ja sellele majale iseloomulikud.

Neljapäeva öösel saadeti ära mu naabreid, tšiilipoisse. Pidu oli pikk ja kestis hommikuni. Poisid ei saandki enne laupäeva minema... Mina olin üks esimesi, kes kella nelja paiku ära vajus. Paar tundi hiljem kuulsin läbi une, et Manu ronis voodisse. Mulle jäi mulje, et ta polnud üksi - igavene ragistamine käis ja õhust oli tunda meesterahva kohalolekut (jah, ma olen ka magades niiiiii tundlik) . Imestasin, et kuidas see voodi küll vastu peab. Mõni aega hiljem hakkas naabervoodi taas valjemalt ragisema ja siis kuulsin, kuidas keegi voodist alla kukkus. Arvasin, et küllap see poiss oli.. Uni oli liiga kange, et uudistama minna. Pealegi polnud mul viimasest peost saadik enam öösärki. Kesteabkuipalju aja pärast hakkas Manu mulle midagi olulist ütlema, et ta läheb ühe tüdruku juurde v midagi sellist. No hästi, mingu. Ma pidin juba õige pea tõusma ja võtsin unest viimast.

Kell kaksteist, kui ma parasjagu kaalusin tundmatu noormehe ülesajamist (sest ma ei tahtnud teda üksi meie tuppa magama jätta), tõusis ta voodis istukile, päris aja kohta ja ehmatas vastuse peale. Mõtles natuke, kobis alla ja ütles tagasihoidlikult: vabandust, ma ei tea, miks või kus ma olen, aga aitäh voodi eest! Pani riidesse ja kadus. Mis seal ikka - pohmas küll, aga ikkagi inimene.

Päeval käisin koolis, ostlemas ja õhtul korraldasime Mariaga juustupeo. Ostsime kuute eri sorti juustu, tomatit-viinamarja-kreekereid ja veini - ise polnud kindlad, kas peale meie keegi üldse lauda istub. If you build it, they will come. Õhtu ülaköögis kujunes väga toredaks istumiseks, kus rahvast muudkui lisandus. Ühel hetkel küsis Manu mu käest, et kas ma tean, kes see kutt tema voodis oli. Mul jooksid kõrvad üllatust (by Loitme) - ma mõtlesin, et sina ta tõid! Keegi ütles, et see oli tšiillaste sõber. Those f'*****g chileans - always sleeping wherever they want! Manu siis seletas, et ta oli tulnud tuppa, võtnud riidest lahti ja redelist üles roninud.. ning ehmatusest kohe alla kukkunud! Ülesse polnud toda tüüpi võimalik ajada, nii ta siis läinudki sõbrantsi juurde magama.

Täna kondasin taaskord tulutult mööda poode, leidsin üles kohaliku Hiinalinna ja üritasin vältida pealetükkivaid lille-, endiseid vihmavarjumüüjaid (Valentin ju). Tuppa jõudes võtsin käsile pindi Häagen-Dazsi ja viimase ERi osa ning nautisin üksindust. Õhtul pidime kambaga kuhugi välja minema. Kui me kolmveerand tundi kokkulepitust hiljem uksest väljusime, ei teadnud keegi täpselt, kuhu me minemas olime. Jooksime trammi peale ja sõitsime. Juba sõit ise oli elamusterohke. Ühel hetkel pidas juht sõiduki kinni, pobises miskit valjuhääldist ja tegi uksed lahti - minge! Astusime välja ja nägime seisaku põhjust - üks helevalge, no mitte just tuvi, aga auto, oli pargitud nii, et tramm mööda ei mahtunud. Seisime seal lambakarjas, kui kõrvalolevast baarist astus välja vanem šveitser ja ütles: noh, poisid - võtke ja tõstke see auto eest ära! Ja meie 5 noormeest seda tegidki. Kõigepealt taguotsa ja siis nina. Autol, loll! Juba tuli joostes neiukene, lilled käes ja tema taga mehekene - me ainult korraks.. Astusime tagasi trammi ja sõit läks edasi. Meiega liitus üks suure suhtlemisvajadusega tüüp, kes päris, kust me tuleme ja kuhu läheme ja soovitas odavat baari. Kuhu me ei läinud. Kui me lõpuks väljuma hakkasime, pääsesid tänavale ainult seitse meist, mina ja Hugo (ja Tüüp) olime sunnitud veel ühe peatusevahe sõitma, sest juht pani mu nina eest ukse lihtsalt kinni! Vedas, et vahele ei jäänud.

Baaride esised olid paksult rahvast täis, sisemused muidugi mõista ka. Lõpuks õnnestus meil leida koht, mida otsisime (Dodici - 12) ja hõivasime ühe reserveeritud laua. Tellisime. Ootasime. Mis võttis niikaua aega, et enne kui meie joogid, ilmus välja teine eestlane! See oli seesama tüdruk, keda ma La Villetta pidudel olen kohanud.

Lõpuks tulid ka meie joogid ja juba oligi meil aeg viimase trammi peale minema hakata. Töö kiire ja korralik :) Tagasiteel arutlesime Mateiga elu ja inimeste üle.. ok, mul oli lihtsalt selline tuju, aga ta oli kena ja rääkis kaasa. Majja jõudes jätsin kõigiga hüvasti, andsin publiku tungival nõudmisel neljataktilise trepikontserdi ning lubasin kunagi hiljem pikema kavaga tagasi tulla.

Ci vediamo, la Villettaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!