Weedida ei viitsi, tead!

Nagu ikka pärast puhkepäeva, hakkas hommikul töö suure hooga pihta ja pidama ei tahtnud ta kuidagi enam jääda. Kõik see mees veetis terve päeva ühel objektil, NRW teeehitus- ja haldusfirma büroo ümber rohides ja niites ja trimmerdades ja pügades. Alustasime juba enne kaheksat ja miskipärast jälle heki seest umbrohu otsimisega. Kui küsisime, kas äkki ei peaks istutusalasid puhastama, neid mis kohe silma torkavad, siis tuli kiire ei. Oh. No hästi. Sukeldusime pea ees põõsasse ja seda ma võin juba kohe öelda, et see ei olnud mitte päeva ainus põõsastik. 

Siiski ei jäetud seda tüütut tööd ainult meie kaela, vaid ka need poisid, kellele mõnda masinat parasjagu ei jätkunud, käputasid rohida. Kui majaesine hekialune sai valmis, juhatati meid majataguse heki äärde. Sellel oli mõlemalpool otsas ka istutusalad, üks hullem kui teine: esimene hiilgas ohakate, teine miski jäledalt massilise kapsalisega. 

Veel äksi täis..

.. ja juba lootuse kaotand

Rabasime kõvasti tööd teha, vahepeal ehmatasime (tegelikult rohkem avastuse teinud Katri) ühe kärvand närilise peale ja lennutasime (see olin mina) selle mõtlematult läbi heki.  Jõudes rohimisega heki teisele poole, saime uuesti ehmuda (noh.. õnnetu Katri jälle) ning siis veidi rahulikumalt uurides tuvastada korjuses hoopiski populaarse koti-aksessuaari. 

Lõunaks oli meil juba nii kõrini, et rohkem kõrini ei saanud olla! Ronisime põõsast välja ja teatasime poistele, et me läheme nüüd üle tee Burger Kingi. Esimest korda kolme nädala jooksul võtsime aega, et lõunat rahulikult laua taga süüa, valge ameeriklase kombel. Reaalsus oli muidugi natuke teine, sest siinkandi sakslased on kiirsööklates niiiiiiii ebaefektiivsed töökorraldajad, et pea hakkab valutama. Töölisi on leti ja köögi peale viis-kuus, kliente esialgu samapalju, aga toidu kätte saamiseks kulus koos sabatamisega 20 minutit! Kõik kolm letiteenindajat vuhtisid ühe kassa ja autoluugi tagant nii tellimust vormistada, friikaid küpsetada kui ka einet pakkida.  Köögipoolelt kostis vaid kohatist vandumist ja kolinat. Ometi on juba ammmmmu leiutatud liinimeetod ja pisut aega tagasi ka nutikassad, kus klient ise teeb ja maksab tellimuse. Nii oligi, et meie rahulikust lõunast sai 7 minuti kugistamine, aga vähemalt laua taga :)

Pärast einestamist selgus kohutav tõsiasi, et viitsimist ei ole grammivõrdki juurde tulnud! Nokkisime džunglis põõsaaluseid edasi, kuni enam ei jaksanud seda lõputa õudust jätkata. Tõmbasime sellele istutusalale joone alla ja küsisime uut tööd. Nagu elus ikka, tuli vana jubeduse asemele uus ja hullem - poolkuivand põõsasmarani kast, umbes kolm korda viis meetrit suur. Käed saime kriimuliseks ja viitsimatust kogunes aina juurde. Kell oli kaks läbi, kui saabus Jan ala ülevaatust tegema ja meil tekkis lootus, et see võiks tähendada tööde peatset lõppu. Hah! Peaksime juba targemad olema. Pärast maranit riisusime korduvalt hekipügajate kraami ja saime veel ühe peenra rohimiseks. Siis aga hakkasid ka poisid asju kokku pakkima ja lootus tärkas taas. Lollid! Sõit läks maja ette ja algas heki pealtpügamine, mis tähendas meie jaoks uuesti rehade-harjade välja otsimist. 

16.16 saabus lõpuks see õnnis hetk, kui kõik see mees sai jälle autodesse pakitud ning nädalavahetus oli juba käega katsuda. Homme hommikul kell seitse alustan teekonda Kölni ja sõber Maarja poole - kuidas mu seal läks, püüan pühapäeva õhtul kirja panna.

Iidne teerull