Kätes rool nii maanteel ma lendan, huulil mõnus kantriviis..

Laupäeva
varahommikul kell seitse kogunesid kümme unist inimest, punased Penny-kotid näpus, La Villetta värava ette. Sõitsid sealt trolliga Milano Centrale rongijaama ja avastasid, et on 20 minutit enne õiget aega kohale jõudnud. Külmas ja pimedas öös ootasid nad Europcari autorendi ukse taga kuni kell kaheksa saab ning nende seiklus alata võib. Aeg tuli. Bürokraatia ka. Silm mõnda seletas. Ei poolt nii lihtne olnud see, kui netis bronnides.

Meil oli plaan rentida autod ja sõita Alpidesse kelgutama. Patri oli teinud reseveeringu ja arvasime, et saame lihtsalt autod kätte ning sõidame. Ee.. Mitte päris. Esiteks oli probleem autojuhtide arvu ja nende vanusega - tohtis olla üks juht per auto ja ta pidi olema vähemalt 25-aastane. Või maksma paaaalju rohkem raha. Mina olin seltskonnas ainus vanur, Liina oli kahe nädala kaugusel maagilisest piirist - see õnneks luges. Nii juhtuski, et kaks pikka punapäist eestlast said paljude pisikeste tumedapäiste juhtideks :) Kui nüüd ausalt ütelda, siis ma olin sutsu närvis - muidugi olin lootnud kusagil kõrvalisel teel v platsil tiba kätt proovida, kuid terve tee ise sõita... Viimati istusin roolis ligemale kolm aastat tagasi, nüüd aga vastuta mitme elu eest Alpi lumistel mägiteedel... muidugi juhul, kui ma enne suudan itaalia linnaliiklusest läbi murda! Liinagi oleks parema meelega ainult kiirteedel sõitnud. Olen alati uskunud, et inimesele pannakse õlgadele ainult nii palju, kui ta kanda jaksab. Niisiis. Vaatasime üksteisele silma, käisime kiiruga vetsus ja jooksime autodesse - me saame hakkama! (Teine mure oli lubatud päevase kilometraažiga - meie sihtkoht jäi kaugemale, kui olime bronni kirja pannud. Selle mure lahendasime juurde makstes.)

Meile toodi kaks Fiat Puntot, Liina sai neist esimese ja mina võtsin talle sappa. Auto tegi alguses mu käes hirmsaid hääli ja pidur oli tundlikum, kui romantilist draamat vaatav rase naine. Õnneks oli mu reaktsioonikiirus igati tasemel, sest ega eessõitjadki täpselt teadnud, milliseid tänavaid pidi sõita. See siiski ei seletanud, miks nad aknad lahti tegid. Viis minutit hiljem ei olnud Punto ikka vaiksemaks jäänud ja ma hakkasin mõtlema, et ehk ei olegi asi minus. Olgem ausad, ei pea olema ajugeenius, et esimeselt teisele käigule üle minna. Proovisin veel ja veel, ka esimeselt otse kolmandale - sellega polnud probleemi. Tuli välja, et Punto teine käik lihtsalt ei töötanud! Helistasime esimesele ekipaažile ja ütlesime, et läheme tagasi - mägedesse ilma teise käiguta mina ei sõida! Üllatuslikult tahtsid nemadki autot vahetada, sest neil oli salongis väljakannatamatu diislihais. No mis mõttes rendifirma! Nad olid meiega paberimajanduses nii anaalselt käitunud, (nt uskumata, et kellelgi võiks kodus lauatelefoni mitte olla) aga ise ei kontrolli väljaantavate sõidukite tehnilist seisukordagi... Muide, Baltikum käib nende kaartidel ikka veel Venemaaga kokku ja sinna nende autodega sõita ei tohi! Õnneks oli neil asendusautod võtta ja kümmekond minutit hiljem asusime uuesti teele (igaks juhuks tegin parkimisplatsil kolm auringi, et veenduda kõigi käikude olemasolus).

Sekeldused võtsid mult esinemispinge maha ning sõitmine oli jälle lust ja rõõm nagu ennemuistegi. Isegi linnaliiklus polnud hirmutav. Minu ees sõitev Lancia Musa tõesti inspireeris mind oma kahe punase tagatule-dirigendikepikesega (v kui soovite, lennujuhtimispulkadega) - õnneks ei näinud ma neid terve järgmise öö unes, nagu Liina teemärke. Tagumine pink jäi õige varsti magama, esimesed kuulasid raadiot ja nautisid sõitu. Mõne aja pärast keerasime kiirteelt maha ja pärast lühikest, ent väga vajalikku põõsa ja- einepeatust suundusime väiksematele kõrvalteedele. (Nüüd istus Liina mu kõrval ja teist autot juhtis vahelduseks baski poiss.) Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, mida mu lõunamaalastest sõbrad mägedes kelgutamise all silmas pidasid. Erilisi suuri illusioone ma endale ei loonud, pakkisime muidugi nii, nagu ikka eestlased külmale tundmatule maale sõites.

Meie sihtpunktiks nr 1 oli Milanost u 90 km kaugusel asuv Lago d'Orta linnake Piemonte maakonnas (elanikke ~1200). Seal me sirutasime jalgu ja imetlesime vaadet. Edasi sõitsime lume otsingul veel u 60 km, kuni jõudsime väiksesse Piode mägikülla (elanikke ~200). Kui järveni olid teeäärsed mäeküljed üsna rohelised üksikute valgete laikudega, siis sealt edasi muutus maastik järjest lumisemaks. Lõpuks olid kahel pool autot hiiglaslikud lumekuhjad, mille all majad, autod ja inimesed. Uskumatu, olimegi Alpides, kus glasuuritud piparkoogimajad on ka päriselt olemas! Vaevalt saime autod pargitud, kui juba läks keset autoteed lumesõjaks. Eelmisest lahingust olin ma veel natuke hell, seetõttu eemaldusin ja läksin ilu jäädvustama. Kui noored olid oma kuuma vere natuke jahedamaks mürgeldanud, sõime hiiglaslikke võileibu ja läksime jalutama. Mäkke viis tee/trepp, mis poole meetri laiuselt lahti lükatud. Kaks sammu kõrgemal võtsid me kaaslased taskust kilekotid, ronisid sinna jalgupidi sisse ja lasid alla - see oligi nende kelgutamine! Me Liinaga ei jäänud seda nalja kauemaks vaatama ja ronisime edasi. Jõudsime roosa kirikuni, mille kõrvaloleva maja aed meetripaksuse lume all rohkem basseini meenutas. Kui me sõbrad seda imet nägid, ronisid nad muidugi üle aia sinna sisse hullama. Katkend minu nädalatagusest unenäost: 'Tänagi nägin lund, veel rohkem. Inimesed hüppasid lumehangede sisse, mõtlesin, kuidas nad seal hingata saavad. Kuulsin viiulimängu. See tuli mu alt, lume seest. Hakkasin kätega kobama, leidsin viiuli, selle järgi ka tüdruku, kes seda mängis, tõmbasin ta välja. Ja nii veel mõned.' Kui viiuliosa välja arvata, siis läks täide küll!

Meie suure möllu peale tuli teisest majakesest välja ehtne itaalia memm, kes meiega tõrelema hakkas ja käskis ruttu tagasi Milaanosse sõita, enne kui ta politsei kutsub. Eks me olime üsna ülemeelikud ja võrreldes väljasurnud külaga vääga lärmakad tõesti... Läksime mäest alla ristorantesse kuuma šokolaadi jooma. Meie kõrvallauas istusid neli vanameest šerriklaaside taga ja arutasid rõõmsalt omi asju. Idüll :)

Tagasisõiduks andsin juhtimise üle belgia poisile, sest tundsin vässut tulemas. Sisetunnet peab kuulama: kuigi tee polnud libe, läks ruttu pimedaks ja kiirteel pidime kõvasti pingutama, et esimese autoga koos püsida (teetollid ja teised autod tulid vahele). Linnas oli olukord muidugi kakskümmend korda hullem, kui hommikul - müts maha Liina ees, kes nende hulludega koos sõita suutis! Pärast pikka tiirutamist linnas olime õnnelikud, kui saime autod tagasi antud ja kohe trolli peale (kus muide trollijuht ühe reisija koti ukse vahele jättis, keeldudes enne järgmist peatust uksi avamast.. juhtub ka siin maal). Nüüd linnas sõitsime mööda päris mitmest avariist ja kiirabist - meil vedas roppumoodi, et teed olid kuivad ja tühjad - suurtel teedel polnud ühtegi õnnetust ega ohtlikku olukorda. Hiljem netist eesti uudiseid lugedes oli tänutunne veel kordi suurem, et meie reis nii ilusti ja turvaliselt möödus.

Hoia ennast, siis hoiavad sind teised!