Kallis kodukotus

11 päeva Eestis tuhisesid minust mööda kiiremini kui linasoovijate kelgud Lauluväljaku jäisel nõlval. Vaevalt sain ma Ülemiste lennujaamas tõdeda, et poleks nagu ära käinudki, kui juba pidin sedasama tegema Malpensa lennujaamas. Minu kavalad plaanid kodus natuke puhata ja mängida läksid luhta - kokkusaamisi sõprade-sugulastega oli nii palju, et muomaemagi kurtis tähelepanu puuduse üle. Nohh jahh. Läks nagu läks. Igatahes oli mul kõik see aeg väga tore ja hästi sisustatud. Näiteks:

• Jõudsin käia Väänas, Tartus, Tõraveres, Keila-Joal, Lumelinnas, hambaarstil ja pügalas.
• Kaevasin autot lumest välja ja sõin MERE ääres kooki moosiga :)))
  
• Harjutada jõudsin koolis kahjuks ainult 2x30 minutit. Kulla-kallis EMTA raamatukogus istusin see-eest aga neli ja pool tundi jutti!
• Nägin ära oma kõige uuema ja pisema sugulase (tervitused Joonatanile ja tema emmele!)
• Pärast kümmet päeva kätt kõhul hoidmist halastas Põnn mulle ja virutas ühe korraliku müksu (jah, ma olin Ameerikast tulles üliõnnelik ja Itaaliast tulles veelgi ümaram - tänan, et te seda viisakalt ignoreerisite - aga see ei ole mitte minu Põnn. Veel :P . Tervitused Põnnile ja tema ootajatele!)
  
• 'Maskiballile' ei jõudnud, 'Miina' kontserdile aga küll.
  
• Laulsin lipu Pika Hermanni torni. Mis sest, et käheda häälega ja oktav madalamalt. Kleite arvustasin õhtul teleka ees loomulikult ka.
  
• Käisin laulukaare all ja lubasin end Peole kirja panna.
  
• Kindlustasin endale järgmiseks aastaks kolm parajalt pikka lina.
  

Lisaks veel lugematu arv maitsvaid õhtusööke, sõprade kallistusi ja kingitusi - pole paha!

Millest ma aga kuidagi rääkimata jätta ei saa, on minu üllatuslikult arvukas lugejaskond. See oli uskumatu - pea igal sammul astus keegi mulle ligi ja ütles armsalt: ma loen su kirjutisi iga päev, su blogi on mul järjehoidjates! Ma tundsin end lausa staarina!
Häid sõnu on alati rõõm kuulda ja ma tänan teid, et julgesite neid mulle näkku öelda ;)