Eestis käies puhkas mu blogi koos minuga. Aga nagu ikka puhkuselt tulles, võtab töörutiini sisseelamine (mitte, et kirjutamine hullult tüütu ja vaevarikas tegevus oleks) oma aja. Scusatemi...
Kolmapäevast reedeni kõndisin muudkui kooli ja kodu vahet, tundes tohutut piinlikkust halvasti ettevalmistatud lugude pärast. Homme hakkan heaks poisiks, mõtlesin. Ei lükka õppimist teisipäeva õhtusse, alustan kohe laupäeval.. millalgi õhtu poole. Järjekordne hea plaan oli, olgu muld talle kerge!
Kuna Pratheebha armastab oma poisiga varaste hommikutundideni telefonis lobiseda, magab ta enamasti lõunani. Reede öösel otsustasime end siiski käsile võtta, ärgata laupäeva hommikul koos Kuke ja Koiduga (noh, sest Enne oli selleks ajaks juba kätte jõudnud) ning sõita turule värsket kraami ostma. Ja teate mis: plaan töötas - kell helises, inimesed tõusid, sõid ja väljusid enamvähem paikapandud ajal!
Sõitsime trammiga Duomosse, vahetasime Prati päikeseprillid moekamate vastu, tutvusime uue kevad-suvise moega ja olle jõudnud järeldusele, et rõivatootjad-vaesekesed ei tunne 44st suuremaid numbreid, suundusime vatti ja apelsinimahla otsima. See viimane oli nüüd nali - nii hull veel asi siiski ei ole, et kaks kanget naist moe- ja meediatööstusel endale pähe lasevad istuda. Tervislik toitumine ja mõõdukas kehaline koormus on aga alati kasulik, seetõttu ostsime turult seitse kotitäit puu- ja juurvilju ning tassisime need sörkival sammul kolmandale korrusele. Süda üles ei ütelnud, aga tänama ka ei kippunud. Veel.
Tunnike puhkust ja siis siirdusime uutele jahimaadele. Reede õhtul oli Prati mulle valmistanud tamarindi riisi ja rasamit, laupäeva õhtuks tahtis ta teha karri kana parathaga. Selleks vajalikke ingveri-küüslaugu pastat ja erilist täistera pannkoogimoodi leiba me Porta Veneziasse india poodi ostma läksimegi. Teel sinna oli meil muidugi vaja ka teistesse poodidesse sisse astuda, nii et kohale jõudes olid meil juba kõhud tühjad. Pärast vajalike koostisosade ja natuke vähem vajalike india maiuste ning punase riisi ostmist suundusime lähimasse türklasesse (paluuun loe: kebabiputkasse). Ega tervislike eluviisidega saa liiale minna.. pealegi, viimati sõin ma ehtsat Türgi kebabi 2007. aasta novembris Saksamaal.
Pärast kehakinnitust otsisime (ja mis kõige tähtsam: leidsime!) veel Pratile pükse, ostsin lotopileti ning läksime toidupoodi kana ja vetsupaberi järele. Pool tundi hiljem väljusid Esselungast kaks koormaeeslit ning seadsid sammud kodu poole. Nüüd tundusid kolm korrust treppe kui Alpide viimased paar meetrit - tuppa jõudes suutsime ainult ostud ära panna, mingist kokkamisest polnud enam juttugi. Lõikusin lahti meloni, võtsime lisaks mõned maasikad ja vajusime kumbki oma läpaka taha horisontaali.
Poodlemissõltlase seletuskirja nr 2 loe juba järgmisest postitusest :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar