1088 AD

Pühapäeva hommikul kell seitse tõusin üles, panin end kenasti riidesse, vajutasin lokid kindlamalt juustesse ja sõitsin rongijaama. Päike paistis nii soojalt, nii soojalt, et sulatas isegi varahommikuste piletikontrolöride südamed lahkemaks. Jaamas kohtusin kaasmaalase ja -milaanoka Heleniga, et sõita Põhja-Itaalia eestlaste kokkutulekule Bolognasse.

Kaks ja pool tundi hiljem astusime päikselises ülikoolilinnas rongilt maha ning asusime otsima kohtumispaika Neptuni kuju juures. Teel sinna nägime mõndagi huvitavat: nt kristallilisest kivimist tehtud torni ja väga toredat lasteraamatupoodi. Õigesse kohta jõudes hakkasime potensiaalseid eestlasi välja peilima, mis üllatuslikul kombel polnudki nii lihtne. Heledajuukselisi madonnasid lastega oli seal küll, kuid eesti keelt me kõrvu ei kostnud. Hiljem selgus, et meil endal oli blond hetk - naised olid seal ju koos oma meestega, kellega nad itaalia keeles suhtlesid.

Kui terve vald oli kokku aetud, suundusime pizzarestosse pühapäevalõunale. Läbi linna jalutades jutustas ürituse organiseerija Oudekki meile Bologna ajaloost ja ka päevakajalistest sündmustest. Restos korraldasime oma vedama/pidama-sündroomiga paraja segaduse: meil oli reserveering 30le, kuid eestlasi tuli oodatust rohkem ning ettekandjad said oma mööbeldamisoskuse proovile panna. See tuli neil muide märksa paremini välja kui nende põhitöö - meie laudkond näiteks pidi oma tellimust ootama rohkem kui tund aega!

Pärast pikka-pikka einet jalutasime parki, et lapsukesed vabalt joosta ja täiskasvanud murul pikutada saaksid. Kahjuks oli meil Heleniga rutt rongile: otsisin kotist Eesti lipu, tegime mälestuseks pildi ja kappasime läbi Bologna kuulsate sammaskäikude jaama.

Te ei usu kui tänulikud mu jalatallad selle Zürichi rongi eest olid!