13 ja reede

Täna oli üks nendest päevadest, mil algul ei saa vedama ja pärast pidama. Hommikul kell kaheksa ärkasin küll sisemise kella peale üles, aga olgem ausad - kell kaheksa? Kui esimene tund algab kell 12? Silmad tagasi kinni! Umbes tunni pärast, keset kõige mõnusamat vedelemist, saabus õpetajalt sõnum - kas varem saaksid tundi tulla, üks õpilane jäi haigeks. Ajasin end vastumeelselt püsti, venisin kööki ja pistsin pirni padjatriibulisse põske.

Schubert, Schumann ja Brahms olid mulle täna nii toredad kaaslased, et tund läks lausa lennates. (Ma muidugi ei tea, mis mulje mina neile jätsin - pöördesse loodetavasti seekord ei ajanud). Õue minnes oli tegu, et kiriku ees platsil toimuvast jalkamatšist end läbi murda - poisikesed ajasid palli taga ehtitaallasliku õhina ja kisaga. Ilm oli tõepoolest nii kena, et otsustasin oma aega järgmise tunnini kodu asemel hoopis pargipingil jäätist süües parajaks teha.

Ka Händel tegi minuga täna koostööd ja koolist tulin ära päris heas tujus. Kell oli neli, tunnid lõppesid kõikjal. Tänavad olid täis rõõmsaid lastekärudega emasid-vanaemasid, kes pisikeste põnnidega olid suurematele õdedele-vendadele kooli vastu tulnud. Iga täiskasvanu ümber oli keskmiselt kolm kuni viis last ja seda oli nii tore vaadata, et mind ei häirinud isegi mitte nende aeglus.

Koju jalutasin suure ringiga. Tuppa jõudes panin esimese asjana laadima värske Kiirabihaigla osa, milles külalisrollides astuvad üles sarja kunagised põhinäitlejad ( loe: George Clooney :). Ka internetijumal oli minu vastu täna lahke ning 361 MB jõudsid mu arvutisse kiiremini kui eales varem. Sellest hoolimata tegin endale kõigepealt mõnusa lõunasöögi, kuulasin Prati kaebeid küüliku-kommetega kõvahäälsete naabrite üle ja alles siis sättisin end mõnusasti arvuti taga sisse. Paar päeva tagasi ütles Prati mulle ühel suvalisel hetkel, et ta on tohutu Bryan Adamsi fänn. Ma hakkasin kõva häälega naerma ja ütlesin, et me oleme ikka paras paar kokku sattunud küll. Täna käskis Prati mul teda kutsuda, kui nad George'i näitama hakkavad - ta ei mõista, kuidas on nii täiuslikult kena mees üldse maailma sündinud! Onju.. Nüüd oli tema korda naerda ja tõdeda, et eks me vist õed ole! Me oleme ainult kaks nädalat koos elanud, aga rääkinud oleme omavahel vist küll peaaegu kõigest. Ma sain muidugi ka Manuga väga hästi läbi, kuid meil olid mõlemal omad tuttavad ja tegemised, ning teemad ei olnud ka ehk nii tõsised kui Pratiga. Mul on ainult hea meel, et ma mõlemaga olen tuba jaganud (ptui-ptui-ptui üle vasaku).

Kella kümne paiku igavlesin arvuti taga, kui tuli Prati ja tegi ettepaneku palli mängida. Toas. (Seletuseks: eile käisime Selles Suurepärases Sporditarvete Poes ning ostsime pargis mängimiseks võrkpalli - see meeldib meile mõlemale ja liigutada oleks ju vaja). Juba mõte iseenesest oli naljakas, aga kui me palli loopima hakkasime, ei suutnud me naeru pidada. Siis tuli Pratile veelgi parem idee mitte oodata homset, vaid minna kohe parki mängima. Mõeldud-tehtud! Panime dressid-tossud jalga ja jalutasime itsitades parki: samal ajal, kui normaalsed noored tunglevad nelja maja kaugusel populaarse ööklubi Rolling Stone sissepääsu ees, läheme meie võrkpalli mängima! Ohh, meil oli nii lõbus... loodetavasti ei jää see hilisõhtune treening viimaseks.

Oli ilus märtsikuu päev, kolmteist ja reede :)