Tiu-tiu ja teisiti

Kuigi oma silm on kuningas, ei maksaks kõrvalolevatest piltidest järeldada, et mu elu siin on üks pidu ja pillerkaar. Juba laupäeval sain proovida, kui kiiresti ma uuest kodust kooli jõuan. Olin taaskord oma keskmist kiirust ja teekonna pikkust ennustades liiga optimistlik ning jäin antiikmuusika tundi neli minutit hiljaks. Selline umbes-kümme-minutit-vahemaa on kõige petlikum. Seda, et kaugelt kandi mehed on alati esimestena kohal, pani Lutsu Oskargi tähele. Loodetavasti olen järgmine kord targem ja hakkan varem tulema. Või keeran kella ette.

Kaks korda olin kodus saanud häälepaelu testida, nüüd tegin kolmanda ja otsustava katse - hääl pidas vastu! Kvaliteet ei kannatanud muidugi mingit kriitikat ja mul oli vaesest hauas pöörlevast Händelist siiralt kahju, aga pärast viit nädalat vaikimist oli see tund aega noodilugemist tõeline õnn ja rõõm! Ilmselt polnud mu laulmine päris lootusetu, sest õppejõud kutsus mind tunni lõppedes seegi kord kohvile. (Tõsi, vbl sain ma plusspunkte lihtsalt kohale ilmumise eest, sest ei Aci ega Polifemo ei andnud end näole). Pärast säherdust pingutust ei olnud mul enam jaksu ära öelda ja nii ma lasingi endale kooli kohvikus ühe tassi teed välja teha.

Passione tänavat mööda koolist eemale sammudes oli mul tunne, nagu oleksin kivikoti maha unustanud. Päike siras taevas ja ilm oli nii soe, et jätsin mantlihõlmadki lahti. Galatea ei tahtnud minust kuidagi lahkuda ja nõnda endamisi ümisedes hõljusin San Babila suunas. Üle majade ja hoovide kandus minuni aga teine muusika, lustakas ja mürtsuv ning juba järgmisel hetkel leidsin end keset karnevali! Lapsed olid kostüümides, vahupihustid-konfetid-serpentiinid käes ja möllasid, kuis jaksasid!

Muidugi olin ma kõike seda kraami poes müügil näinud, aga arvasin, et pidu peeti mu äraolekul... Mõtle kui kena, et nad mu ikka ära ootasid!

PS: Kevad on käes: kell 17.17 näitas kraadiklaas 17 kraadi sooja :)