Poodlemissõltlase seletuskiri nr 2

Lappasin ükspäev IKEA kataloogi, Prati tuli tuppa ja küsis, mis teen. Seletasin, et pole kunagi IKEAs käinud ja tahaks kangesti, aga see vist linnast väljas ja kaugel. Kui Prati kõrvad üllatusest tühjaks olid jooksnud, ütles ta: nädalavahetusel käime seal sinuga ära! :) :) :), vastasin.

Kuna laupäeval oli meil tuhat muud tegemist, sai pühapäeva-nimeline varn endale uue toimetuse. Kell 12.30 on minek, ütles Prati mulle õhtul. Kell 12 hakkasin teda äratama. Kell 12.45 roomas ta lõpuks voodist välja vannituppa. Kella 13st alates istusin ma stardivalmis olekus arvuti taga. Kell 13. 40 hakkasin ma õppima. Kell 14.15 vabanes vannituba ja hõivati telefon. Kell 14.25 ütlesin ma talle nii rahulikult kui suutsin: viie minuti pärast astun ma uksest välja. Õnneks ei teinud ma seda üksinda.

Mu lähimad sõbrad teavad, kui kannatlik ma vajadusel olla suudan ja milline piin on mulle oodata, teadmata kui kaua veel. Mul on sellega oma teema. Igatahes, tundes tuttavat klompi kurku tõusmas, mõtlesin, et õpin kordki oma vigadest ja vähemalt sellel Jääral ei lase endale pähe istuda. Teel trammipeatusse väljendasin Pratile viisakalt oma rahulolematust kujunenud olukorraga. Ta mõistis oma viga, vabandas südamest, leppisime ära ja päike paistis edasi. Inimlik!

Tee tõotatud maale oli pikk: trammiga Duomosse (sest sinna viivad kõik teed Milaanos), sealt metrooga lõpppeatusse ja sealt bussiga veel veerand tundi sõitu. Teoreetiliselt pidi käima ka IKEA eribuss, praktikas ei paistnud seda kusagilt. Igatahes, olles liinibussist lõpuks maha astunud, leidsin end keset Ameerikat. Kiirteed, tohutu suured parklad, nende taga kaubanduskeskused - kõnniteid praktiliselt pole ja šansid üle tee elusalt jõudmiseks on 50:50. IKEAt otseselt ei paistnud, seega otsustasime lihtsalt vooluga kaasa minna. Süsteem töötas! 10 minutit hiljem sisenesimegi kollase kirjaga tumesinisesse plekkkuubikusse.

Esimese asjana läksime rootsi lauda kurikuulsate lihapallide järele. Prati nõustus, et need on üle prahi ja ma ei jõudnud päeva lõppu ära oodata, et neid paar kilo kaasa osta. Seejärel sisenesime näituse-moodi müügisaalilabürinti, kus ma ühel juhul ka tõepoolest ära eksisin. Rahvast oli sel pühapäeva pärastlõunal nagu murdu ja kõik liikusid tropis ühes suunas. Kui ei oleks olnud uudsusmomenti, oleks kergesti tekkinud paanika oma. Ohh, kui ei teaks, et pean mõne kuu pärast kogu oma elamise kohvri-paariga tagasi Eestisse viima, oleks mõndagi ostnud. Krt, et ma ka nii mõistlik ja kalkuleeriv pean olema.. mõnikord :P

Paar tundi hiljem leidsin end lihapallileti eest, mis oli tühjem ja õnnetum, kui Kaubahalli riiulid talongiajal. Ma olin niii kurb... Siis aga leidis Prati kusagilt tv-dinner-tüüpi pakikesed kartulipudru ja pallidega! Suurest rõõmust ostsime neli pakki, kuigi meil pole mikrolaineahju ja ka tavaline ahi on katki - meil on gaasipliit ja pann ning kui venelased gaasi kinni keeravad, panen pallid akna taha plekile päikese kätte soojenema. Karlsson Milanosse vist kuigi tihti enam ei lenda.. v oli see Estonian Air?

Väljusime kuubikust ja asusime taaskord müütilist IKEA eribussi otsima. Kuna Prati oli ostnud kaks suuuurt kotitäit kraami oma uue India kodu jaoks ja neid oli hiigla tüütu tassida, siis loobusime õige pea ning sammusime tagasi liinika peatusesse. Otse loomulikut nägime esimese asjana bussist maha astudes poe poole suunduvat 'ükssarve'. Urr.

Kodus puhkasime pisut ja siis asusime kaua oodatud india toitu vaaritama. Oi, see oli üks igavesti maitsev eine! Ja need india maiustused, ahh... Nende põhiline koostisosa on kondenspiim -ma arvan, et sellega on kõik öeldud :)