Sushi, Bailey's and a Gay Bar

Teisipäeval käisin rongiga sõitmas: natuke kodutööd, Centralest rongile ja tund aega hiljem astusingi napilt õiges peatuses maha.
Vaatasin üle Varenna, Fiumelatte ning Lecco. Viimane neist oli kõige suurem, esimene kõige ilusam. Keskmist tahtsin näha väidetavalt kauni allika pärast, kuid soe päike ja villane mantel ei olnud just kõige parem kombinatsioon mägimatkaks. Sellest hoolimata oli mul ilus päev uhkes üksinduses, kesk õitsvaid nartsisse ja sinililli.

Kolmapäev algas väheke nukralt, mistõttu otsustasime Pratiga õhtul välja lõbutsema minna. Ta tahtis juba ammu mind ühte heasse jaapani sushibaari viia - lõpuks tegime siis plaani teoks. Ärge nüüd palun mulle kallale tulge, aga ... isegi kell üheksa õhtul oli ikka veel 18 kraadi sooja (mis siin tundub millegipärast jahedam kui Eestis). Sõitsime Porta Ticinese juurde juttu ajama, võtsime paar jooki ka ligi ja istusime pingile õhtut nautima. Mõne aja pärast hakkas ikkagi külm - läksime järgmisse sushibaari sooja. Prati tahtis, et ma üht eriti head rooga maitseksin, aga ablas onu Murphy oli meist ette jõudnud. Selle asemel tellisin ma midagi, mis lauda jõudes osutus vanaema tehtud marineeritud räimeks, kuigi see oli lõhe. Isegi sibul ja ülipeenelt riivitud porgand olid kausikeses täiesti olemas! Mu jaapani keel pole enam see, mis ta pole kunagi olnud...

Sel õhtul ei tahtnud kumbki meist koju minna. Niisiis, istusime trammi ja sõitsime teise linna otsa Porta Veneziasse veel ühele dringile. Bailey's näpus, seisime baari ees tänavanurgal ja vaatasime, kuidas vaesed lillemüüjad käivad tulutult ühe meespaarikese juurest teiseni. Elu on kummaline ja iial ei tea, millal ta otsa saab.

Minu kaastunne Liamile...