Väsitavast nädalavahetusest hoolimata tõusin esmaspäeval suhteliselt vara, panin trenniriided selga ja lülitasin sammulugeja sisse. Esiteks mõõtsin ära tee kodust koolini - 1546 sammu, trepid jäid arvestusest välja. Vahetasin klaverisaatjaga noodid plaadi vastu ning võtsin suuna sporditarvete poele. Mis asus kahjuks teiselpool tohutut hulka hästiriietatud kauneid ja peenikesi inimesi. Ohh. Tegin endale mõttes pai, surusin päikseprillid kindlamalt ninale ja hakkasin astuma. 2498 sammu hiljem pidin tõdema, et polnudki nii hull! Tõsi, ma hoidsin end teadlikult peegeldavate omadustega objektidest eemale :P
Pood oli täis kõikvõimalikke toredaid asjandusi: pallid, jalgrattad, kalipsod, suusad ja minu suureks rõõmuks ka lai valik hüppenööre. Haarasin ühe, millel polnud peal pilti hirmuäratavast poolpaljast higisest neegrist punastes siidtrussikutes ja läksin kassat otsima. Mis ma leidsin, oli aga hoopis killuke lapsepõlve!
Kui mina olin kord väikene mees (mõeldud poeetilises, mitte otseses tähenduses) ja helin ei helisend rinna sees, tegelesin ma tantsimisega. Käisin vist õige natuke aega ka iluvõimlemistrennis, millest minu mälusoppides ainult tibatillukesi kübemeid leidub. See asus kusagil Kosmose kino lähedal ning mul olid üliarmsad helesinised ja -lillad pikkade käistega võimlemistrikood. Seal viskasid ühed väiksed tüdrukud teineteise kõrval 'sildu' ja siis teised väikesed tüdrukud roomasid nende sildade alt läbi. Igatahes, nagu te võibolla teate, on iluvõimlemisse kaasa haaratud palju vahvat atribuutikat, mida saab loopida ja jälle kinni püüda - pallid, rõngad, kurikad. Minu absoluutseks lemmikuks ja ihaldusobjektiks oli lint - kepike, mille ühes otsas lai siidpael - sellega sai läbi õhu ilusasti sirgeldada. Oi, kuidas ma seda tahtsin: mäletan, et korjasin maast puuoksi ja sidusin nende külge igasugu nöörijuppe. See päris ja õige jäigi saamata... Nüüd rippus ta otse mu silme ees, lihtsalt võta ja osta. Ja veel kõige ilusamat säravkollast värvi! Ahh...
Otsustasin, et nii vapper ma veel ei ole, et avalikult lindiga vehelda ja ostsin ainult nöörid. Seadsin sammud üle tee Sempione parki, otsisin kõige kaugema ja inimtühjema nurgakese ning heitsin soojendusdressi ült. (Tegelikult ma kuulsin küll, kuidas keegi mu kohal pilveserval jalgu kõlgutades habemesse itsitas, aga ma lootsin, et see oli Jumal. Ei olnud.) Mõõtsin nöörid kaenlaaukude järgi parajaks ja tegin esimesed kaks ebaõnnestunud katset. Eemalt märkasin onu tulemas. Proovisin veel. Tagant tulid kaks neiukest. Surusin hambad risti ja üritasin jälle. No üle kümne korra ei õnnestunud kuidagi! Ajasin oma kohmakuse tugeva tuule ja kerge nööri kaela, sest kooli ajal olin ma ometi hiilgav - hüppamise-semester tõstis alati mu keskmist kehka hinnet. Kolm ülitrimmis kena kutti lühikestes pükstes jooksid mööda.. No mis mõttes?! Sundisin end peaaegu vägisi rahulikuks ja vihtusin vihaga veel mõnikümmend keksu. Siis aga saatis Hannibal rünnakule oma viimased väed - eest kaks mutti oma rottidega ja tagant pargivahtide auto - see oli viimane piisk! Pakkisin asjad kokku ja sõitsin trammiga koju Häagen-Dazsi sööma :)
Ps: Teisipäeval ärasöödud jäätisele lisa tooma jalutades, leidsin ühelt tänavanurgalt Lenini ja uhkelt lehviva punalipu. Kurb hakkas. (Poe endani on 2185 sammu).
Pood oli täis kõikvõimalikke toredaid asjandusi: pallid, jalgrattad, kalipsod, suusad ja minu suureks rõõmuks ka lai valik hüppenööre. Haarasin ühe, millel polnud peal pilti hirmuäratavast poolpaljast higisest neegrist punastes siidtrussikutes ja läksin kassat otsima. Mis ma leidsin, oli aga hoopis killuke lapsepõlve!
Kui mina olin kord väikene mees (mõeldud poeetilises, mitte otseses tähenduses) ja helin ei helisend rinna sees, tegelesin ma tantsimisega. Käisin vist õige natuke aega ka iluvõimlemistrennis, millest minu mälusoppides ainult tibatillukesi kübemeid leidub. See asus kusagil Kosmose kino lähedal ning mul olid üliarmsad helesinised ja -lillad pikkade käistega võimlemistrikood. Seal viskasid ühed väiksed tüdrukud teineteise kõrval 'sildu' ja siis teised väikesed tüdrukud roomasid nende sildade alt läbi. Igatahes, nagu te võibolla teate, on iluvõimlemisse kaasa haaratud palju vahvat atribuutikat, mida saab loopida ja jälle kinni püüda - pallid, rõngad, kurikad. Minu absoluutseks lemmikuks ja ihaldusobjektiks oli lint - kepike, mille ühes otsas lai siidpael - sellega sai läbi õhu ilusasti sirgeldada. Oi, kuidas ma seda tahtsin: mäletan, et korjasin maast puuoksi ja sidusin nende külge igasugu nöörijuppe. See päris ja õige jäigi saamata... Nüüd rippus ta otse mu silme ees, lihtsalt võta ja osta. Ja veel kõige ilusamat säravkollast värvi! Ahh...
Otsustasin, et nii vapper ma veel ei ole, et avalikult lindiga vehelda ja ostsin ainult nöörid. Seadsin sammud üle tee Sempione parki, otsisin kõige kaugema ja inimtühjema nurgakese ning heitsin soojendusdressi ült. (Tegelikult ma kuulsin küll, kuidas keegi mu kohal pilveserval jalgu kõlgutades habemesse itsitas, aga ma lootsin, et see oli Jumal. Ei olnud.) Mõõtsin nöörid kaenlaaukude järgi parajaks ja tegin esimesed kaks ebaõnnestunud katset. Eemalt märkasin onu tulemas. Proovisin veel. Tagant tulid kaks neiukest. Surusin hambad risti ja üritasin jälle. No üle kümne korra ei õnnestunud kuidagi! Ajasin oma kohmakuse tugeva tuule ja kerge nööri kaela, sest kooli ajal olin ma ometi hiilgav - hüppamise-semester tõstis alati mu keskmist kehka hinnet. Kolm ülitrimmis kena kutti lühikestes pükstes jooksid mööda.. No mis mõttes?! Sundisin end peaaegu vägisi rahulikuks ja vihtusin vihaga veel mõnikümmend keksu. Siis aga saatis Hannibal rünnakule oma viimased väed - eest kaks mutti oma rottidega ja tagant pargivahtide auto - see oli viimane piisk! Pakkisin asjad kokku ja sõitsin trammiga koju Häagen-Dazsi sööma :)
Ps: Teisipäeval ärasöödud jäätisele lisa tooma jalutades, leidsin ühelt tänavanurgalt Lenini ja uhkelt lehviva punalipu. Kurb hakkas. (Poe endani on 2185 sammu).
2 kommentaari:
Noore kepikõnniharrastaja soovitus. Muretse kepid, ei ole piinlik ja saab igal pool harrastada :)
Kallike, kui mu mälu mind ei peta, siis ma olen siin linnas kepikõndijaid ainult ühe korra kusagil pargis näinud. Ja ma ei annaks selle korra kohta ka pead, et need mitte suusatajad polnud! Pealegi ei ole siin eriti kohti kõndimiseks - pargid on väikesed ja kitsad kõnniteed on autosid täis pargitud. Lisaks on itaallastel mingi loll komme kõikjale keset teed torusid istutada - ma jääksj uba esimesel tänavanurgal keppidega tõketesse kinni! Aga tänud soovituse eest - kui jälle Eestis olen, muretsen endale kindlasti korralikud toikad ja siis lähme sinuga kõndima :) Ole tubli :P
Postita kommentaar