Tallinna lumi Milanos

Täna oli jõuluvaheaja viimane päev. Plaanisin olla tubli ja produktiivne: pesta pesu, koristada tuba, õppida lugusid ja korrata natuke homseks itaalia keele tasemetestiks. Inimene plaanib, jumal juhib. Öösel hakkas sadama laia lund ja hommikuks oli akna taga imeilus talvevõlumaa! Kui Manu mind parki lumesõjale kutsus, ei olnud enam kahtlustki, et tolmukord võib rahumeeli edasi kosuda ja itaalia keelt pean ma hakkama õppima laupäeva varahommikuti esimese taseme rühmas...

Kuigi riietusin sõjaks sobivalt ja võtsin vahetuskindad-sokidki ühes, plaanisin rohkem reporteri tasemele jääda.. no võibolla ka natuke lund süüa. Miks mulle küll nii hirrrmsasti planeerida meeldib? Õnneks meenutati mulle õrnasti, kuidas päriselus asjad käivad - lahinguväljal töötõendit ei küsita! Tulised tšiili poisid ei mallanud pargini kannatada ja veel enne rongile jõudmist nõudis armutu Sõda oma esimese tsiviilohvri. Olin sõdivad pooled just kenasti kaadrisse saanud, kui üks neist minu ees kükitas ja teise poole jäine kuul mind otse vasakusse silma tabas! Oleksin siis vähemalt nupule jõudnud vajutada... Terve tee linna olin ma kui Kuningas, kelle üks silm nuttis ja teine naeris :)(

Parco Sempione, minu ajutine Kadriorg, oli tulvil lustivaid inimesi, hangedestuhnivaid koeri ning vastvalminud memmesid. Kui meie sõbralik lumelahing oli loomuliku väsimus-vaherahuni jõudnud, hakkasime lõhkumise asemel jälle looma. Möödakäijad seisatasid, üks fotograaf parkis lausa oma kolmjala meie kõrvale ja ootas kannatlikult, kuni skulptorid töö valmis saavad. Paar tundi hiljem istusid Kolm Kaunist Kuju laterna all pargipingil ja vaatasid, kuidas nende väsinud ent õnnelikud loojad kodu poole jalutavad.