... and world peace!

Eestlased on imelikud: kuu aega enne aastavahetust panevad nad kõigele paukuvale tule otsa, millel nöör taga ja inertsist ei saa nad pidama enne poolt jaanuarit. Itaallased on veel imelikumad: viimastel detsembrikuu päevadel on öös kuulda üksikuid kõmakaid, mida tõenäoliselt ei saa maroko terroristidele süüks panna. Mõni tund enne uue aasta saabumist muutub Milaano südalinn aga sõjatandriks, kus möödalippava nooruki viiibatud rõõmus rahumärk tähendab seda, et ta on sulle äsja nendesamade näppude vahelt pauguti saba alla poetanud! Kõige lahkem ja avatumgi inimene muutub pärast kümneminutilist jalutuskäiku paranoikuks, kel silmad ees, taga ja küljepeal ning igast vastutulijast saab potensiaalne ohuallikas. Ma ei tee nalja - mu stressitase tõusis kõrgustesse, mida ta isegi siis ei saavutaks, kui ma peaks ühel päeval tegema nii klaveri-, Pappeli- kui ka eriala lõpueksami! (Vbl Järgi-eksam oleks midagi sinnapoole, kuulujuttude põhjal oletades..). Tund aega pärast südaööd on aga vaikus nagu ennegi - viimase entusiasti kolm kärgatust on kui unelaul, mis sind mõnusasti argipäeva tagasi viib.

Minu aastavahetus möödus kahe toreda portugali tüdruku seltsis, kel mõlemil nimeks Maria. Pildil vasakpoolne on mu majakaaslane ja parempoolne tema küllatulnud sugulane. (Ta meenutab mulle kangesti Kaie Mihkelsoni ja muide - ka Maria on näitlejanna!). Sõitsime juba poolekümnese rongiga linna, et väärsusi näidata ja lumesadu imetleda. Nautides jõudsime ära näha kõigest pool lumisest Castello Sforzescost, sest selle peasissekäigu ette jõudes avastasime end keset täies lahingutegevuses sõduripataljoni! Plats oli täis noorte tumedanahaliste meeste kampasid, kes üksteise võidu pauguteid loopisid, purskkaevu äärel kõõludes pilte tegid ja üksikutele mööduvatele naisisenditele järgi hõikusid. Meeste ülekaal oli siin sama ilmne kui Tallinna ühistranspordis naiste oma! Hmm, see ei olnud nüüd päris SEE, mida ma mõtlesin... Noh, saite aru küll.

Kiirendasime sammu ja jõudsime jalakäijate tänavale. Mida lähemale Duomole, seda õudsemaks läks - otsustasime teha kõrvalepõike, üle vaadata La Scala ja siis läbi Galleria kirikuni jõuda. Teater oli tore. Leonardo ausammas teatri vastas samuti. Galleria... Ütleme nii, et poolel teel pöörasime otsa ringi ja jooksime tagasivaatamata teist teed otsima. Vaadake, see kuulus ja tavaliselt rahvarohke käik on ristikujuline, keskel on kena kuppel ja üleüldse kajab seal kole hästi - koht kui kärtsutamiseks loodud!

Duomoni jõudes saime aru, et olime teinud kaks viga: liiiiiiga vara linna tulnud ja... linna tulnud. Selleks ajaks oli kaunist lumest saanud vihm, Mariadel jalad märjad ja uus aasta polnud isegi mitte Eestis veel kohale jõudnud. Kõndisime vaiksemaid tänavaid otsides keskusest eemale. Üks hetk näen, et meie ees kõndivad tüübid leidsid prügikasti pealt tühja pudeli - kärts põlema, pudelisse ja jooksu. Õnn, et ma seda märkasin - haarasin Mariadel kätest ja tõmbasin nad nurga taha. Järgmisel hetkel käis pauk ja kilde lendas igasse kaarde! Tüdrukutel oli muidugi ehmatus suur, nende tähelepanu oli enne hoopis mujal. Nüüd enam mitte: me kolmekesti tuleme, paranoia maalt... Küsite, kus oli politsei? Nii nagu Eestiski põnevatel aegadel: leidsime kaks patrullautot kõrvuti rahus ja vaikuses pargituna mitu head tänavat actionist eemal...

Ega nüüd see õhtu tervenisti nii kole ja õnnetu ka ei olnud. Näituseks. Ühel kõrvalisel tänaval, kiriku ees hinge tõmmates, nägime ime. Kujutage endale ette tavalisi suuuuuri, kahe poolega kirikuuksi - tammest, rasked ja oma neli meetrit kõrged. Nende ees seisis inimene, tulid veel mõned. Ja siis sõitsid needsamad mitmesaja-kilosed uksed hääletult, sujuvalt kahele poole seina sisse nagu oleks tegu supermarketi klaasustega! Seisime kolmekesi, lõuad rinnal - ei olnud keegi meist sellist asja varem näinud. Ütled salasõna: aamen! ja pühakoda avab end sulle kui võluväel.

Olles natuke julgust kogunud ja kosutand end paari värske ananassitükiga (ega ekskursioonile saa minna tühja seljakotiga!), seadsime sammud tagasi sõjapiirkonda. Õnneks tuli tramm (loe: soomustransportöör) ja saime hullemast osast ruttu mööda. Mariad küsisid veel pelglikult: trammis ei tohi ju pauku teha, ega? Vaadake, Portugalis ei ole neil sääraseid barbaarseid kombeid - südaööl on ilutulestik ja asi ants. Rahustasin neid, et trammis tõepoolest müristada ei või, trammi alla võib aga pauguteid visata küll (noh, umbes nagu patareisid, et kas litsub laiaks). Seda võimalust ei jäetud ka mitte kasutamata... Kuidagimoodi jõudsime Parco Sempione juurde, kus pidi toimuma linna ametlik tulevärk. Park oli armsalt lumine, kõllidest lasti rahvamussi (a la Groundhog Day) ja me muutusime vähe rõõmsamaks. Leidsime summas endale platsi, tõmbasin seljakotist välja Lia-nimelise Spumante ja kolm topsi ning pilgud taivasse pööratet, jäime ootele. Tüdrukud olid hirmus rõõmsad, et ma nii ettenägelikult pudeli kaasa olin võtt ja kurvastasid natuke, et olid rosinad maha unustand. Portugalis pidavat olema kombeks uue aasta saabumise hetkel suhu pista 12 rosinat, iga ampsu juures midagi soovida ja kõige selle ajal ühel jalal kekselda! Ma tean, see kõlab justkui üks Pipi järjekordestest Belgia-Kongo lugudest, aga ega eestlased palju targemad pole - mida ühist on kelgutamisel ja kultuurtaimede kasvatamisel?

Värk oli igatahes võimas! Vaatasime põhiosa ära ja seadsime sammud viimasele rongile. Ei saanud nüüdki ebameeldivusteta - mööduv noortekamp virutas Kaie-Mariale rusikaga täiest jõust vastu reit, lihtsalt heast peast. Õigemini küll, halvast peast..

Mis küll vaevab kõiki neid inimesi, kes ei oska rahus, vaikuses ja headuses elada? Maailm on niigi kurjust täis - milleks seda juurde tekitada? Aru ma ei saa.. loodan, et nad leiavad ükskord endas rahu ja lõpetavad nii enda kui ka teistega sõdimise.