Kuu aega koduni!

50 päeva on möödas sellest, kui ma viimati Eestimaad nägin. Mitte just eile. Näpus oli mul üheotsapilet ning tagasitulek oli kusagil kaugel järgmise aastanumbri sees. Nüüdseks on kaheksast saanud öhöksa ja kui kõik läheb nii, nagu ta minema peab, saan iseseisvuspäeva tähistada kodus Eestis. Oma voodis äratust kinni vajutades, sest 07.32 on laulmiseks ilmselgelt liiga varajane kellaeg. Paraadi alguseks on keegi kindlasti juba teleka lahti teinud ja .. ossa issake küll - kus me vahvad sõdurpoisid üldse sel aastal trvst, hr. Prsdnt! karjuda saavad, kui meie kallil Vabaduse väljakul ikka veel aareteotsimist mängitakse? Ega ometi mitte Pirita teel jäise meretuule käes? Suvevihmaski oli kahju vaadata vaeseid kodutütrekesi värisemas.. Oot, aga nüüd ma kaldusin teemast küll kõrvale. (teadjamad - kirjutage mulle siiski palun, kuhu eesti väed 24. veebruari hommikul koonduvad).

Õppimine käib mul nüüd nii suure tuhinaga, et isegi laupäeviti istun koolis poole kaheteistkümnest kella kolmeni. Pärast tunde on siis mõnus läbi linnasüdame rongijaama jalutada ja vaadata enda ümber nädalalõppu nautivaid inimesi.

Täna kooli minnes avastasin, et lumi on kuhugi kadunud! Esmaspäeval oli veel üsna lige maa, eilne +10 aga võttis jalutades selja märjaks ja tundub, et viis ka lume. Või siis oli see hoolsate kojameeste töö.

Imesid siiski juhtub - meie maja ümber ei ole enam tellinguid! Kõigest pool aastat pärast esialgset tähtaega... Kui küsisime, millal kuuma vett 24/7 olema hakkab, lubati paari nädala jooksul suuremat veepaaki ja päikesepatareisid seda kütma. Hmm, ma millegipärast arvan, et enne läheb Como järve vesi soojaks kui selle maja oma.

Mis siis veel, täna toodi terveks päevaks ilus mees meie tuppa silma rõõmustama. Muidugi, ta oleks võinud tulla eile, kui mul tunde ei olnud! Õhtul lahkudes uksevahelt hõigatud A domani! annab homseks siiski natuke lootust :)