Taibukam lugeja juba mõistis, millest ma täna kirjutan. Kuna minu hommikusöök langes taaskord lõunale, jätsin esimese vahele ja siirdusin kohe spagettide ja kanapihvi juurde. Seetõttu pidin ma õhtuks midagi muud välja mõtlema.
Koolist tulles avastasin, et köök oli täis belglasi, kes kõik koos lasagnet ja pastat vaaritasid. (Nende seas oli ka üks mulle juba tuttav eesti tüdruk, kes neile eelroaks kama pakkus ja eestikeelset šokolaadipaberit lugeda andis.) Vaatasin kappi - seal oli mul piima, mune, jahu, aedvilju.. klimbisuppp! Käärisin püksisääred ülesse, asusin aga supi kallale ja õige varsti oligi ta valmis. Nüüd, kui ma poleks unustanud klimbitaignasse 'maitse järgi soola' lisada, oleks ta olnud ka väga maitsev... Mis seal ikka - lõikasin juustutükke sisse ja käras küll. Üks belglane vaatas mind veidi imelikult, aga ma ei lasknud end sellest häirida ja sõin rahulikult lõpuni. Kõht sai täis ja ülejäänuga saan homme Liinat kiusata :)
Eelmisest neljapäevast eilse õhtuni elasin oma toakaaslase ja tema koolivendadega ühes rütmis. Neil oli miski arhitektuuri-alane arvestus ja seetõttu nad elasid kõik see aeg meie toas, joonistades arvutis skeeme ja plaane ja majasid.. Esmaspäeval tegid nad oma visioonid ka teoks ja ehitasid kolme peale kokku ühe linnakvartali maketi. Nii lahe!!! Teisipäeva hommikul kell kaheksa oli tähtaeg, mille me muidugi kõik koos kenasti sisse magasime. Õnneks said nad siiski arvestatuse tehtud. Kui mina omi asju ajama läksin, jäid nemad ennast välja magama. Tahtsin neid üllatada ja õhtuks tordi küpsetada. Tulen siis koju kõigi munade ja muu kraamiga, hakkan vajalikku atribuutikat otsima... mida ei ole, on vispel. (Mis muide itaalia keeles on la frusta ja õigustas oma nime vähemalt eile küll täiesti). Urrr.. käisin mõlemad köögid, kõik kapid läbi - netu. Karjusin isegi kuradit, et ta mängimise lõpetaks - ei miskit. Vbl oleks pidanud hoopis majavaimudelt küsima? No kahvliga ma küll viite muna vahtu ei jaksa peksta, ma siiski alles algaja kokk! Kusagilt leidsin türgi kirjadega saumikseri - kaotada polnud midagi, aga alustasin igaks juhuks kahest munast. Sau tegi mind küll soojaks ja võttis värisemagi, aga munadest sai vahu asemel mullimeri - seekordne McGyverism ei töötanud mette. Segasin mullidele jahu juurde ja panin ikkagi ahju. Seal ta kerkis kui besee, kuid maitse oli kahjuks rohkem omleti moodi... Ma ei olnud veel valmis loobuma! Võtsin täisteraküpsiseid, tegin puruks ja sellest vajutasin põhja (tühja jäätisekarpi, mille ma olin ettenägelikult alles hoidnud). Niisutasin teda sidrunimahlaga, siis kiht ploomimoosi, biskviit-omlett-besee, peale minuleiutatud kohupiima, ananassitükke, kaneeliga üle ja külmkappi. Mõne aja pärast, kui arhitektide liit oli meie toa põrandal oma ühise supikausi tühjaks söönud, pakkusin end nõusid ära viima ja küsisin, kas nad magustoitu kah tahavad. Tõin igaühele lusika ja panin oma eksperimendi ringi käima. Oleks te näinud, kui ruttu see ära söödi.. ja need komplimendid.. ohh. Tundus, et päris aia taha ei läinud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar