Kuidas tort päästis päeva

Neljapäeva öösel lebasin voodis, ootasin kummitust ja mõlgutasin (no on sõna!) mõtteid nagu ikka enne uinumist. Hilisel tunnil tulevad miskipärast ikka kõikse paremad ideed; sellega on natuke nagu eestlastega - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama - mõnikord kestab see tulemine varahommikuni.. Igatahes, lasin peast läbi oma järgmise päeva tööd-tegemised: kool, pood, Küche, (Kinder, Kirche), plaat piltidega Kaie-Mariale, kui ta tuligi - tort! Olin ammmmmu tahtnud biskviiti küpsetada ja nüüd oli selleks hea põhjus olemas. Ajasin end veel korraks voodist välja, et Pavlov lõualt maha pesta. Toaukse all maas märkasin kirjakest - K-M palus, et tõlgiksin talle mõned laused eesti keelde, mida ta saaks oma poisile öelda! Sellega oli asi otsustatud.

Käisin koolis, kus selgus, et mul on taaskord (täpsemalt 167 892 kord; Piret - mul on kõik üles kirjutatud!) laul kurku kinni jäänud. Siis sõitsin vahelduse mõttes teise linna otsa Lidli poodi, kus vastik kassapidaja saatis laulule nutu seltsiliseks. Vähemalt see kurk, mille sealt ostsin, oli ilus roheline ja heas vormis :) Tulin koju, otsisin välja ema õpetuse ja läksin alla kööki katsetama. Kõik muomaema retseptid algavad nii:
1) võta hea tuju ja puhas nõu
Kööki jõudes pidin omapoolseid parandusi tegema:
1) loe mõttes kümneni, ava aken ja vaata mööda nädalavanusest bakterilaborist, mille tšiili poisid ja co köögi parimasse kraanikaussi ja selle ümbrusesse on jätnud
2) ürita taastada esialgne enamvähem hea tuju
3) ürita leida puhas nõu
Sealt edasi läks väheke mõnusamaks. Mikseri puudumisel kasvatasin oma parema käe musculus vispelus't ja palvetasin, et jahu lisamisel mu vaevaga ülesklopitud õhumunaloss kokku ei vajuks. Panin plaadi ahju ja hakkasin kõike otsast peale - juhuks, kui esimene untsu läheb. Ei läinud. Eriti. Teine ka mitte. Raske südamega jätsin nad laua peale jahtuma - heade lõhnade peale tuli kohale üks tore rumeenia poiss, kes nii armsasti palus, kas ta võiks ühe neist ära süüa. Ega ma tema pärast muretsenudki, rohkem nende pärast, kes siin majas luba EI küsi..

Läksin tuppa, panin K-M plaadi kokku - Milaano piltidele lisaks ka veidi kaunist eesti loodust, muusikat (autorikaitse silm pigistub selle koha peal kinni, Eesti-Portugali sõprussuhete arendamise nimel) ja tõlked, mis ta palus. Mõtlesin, et kirjapildist jääb ehk väheks - õnneks meenus mulle skype-mikrofon ja arvuti sound recorder - lugesin need laused püüdlikult sisse.

Tordi panin kokku kahest biskviidist, segust ricotta+jogurt (=maitsev kohupiim), kollase ploomi moos, värsked ananassitükid, peale raputasin kaneeli. Oi kui hia tuli! Kui sellega Mariade ukse taha ilmusin, olid mõlemad rõõmsalt üllatunud (kohalikku olin enne hoiatanud, et miskit tuleb, aga ta ei teadnud, mis). Istusime lauda, sõime torti ja jõime rohelist teed. Neil oli olnud väga kehv päev, Kaie-Maria oli just skybis emale selle üle kurtnud ja koos nutnud. Kohe pärast poole tordi kinnipistmist läks ta ema lohutama, et õhtu lõppes siiski hästi. Mul oli niiiiiiiiii hea meel, et kõik õnnestus - neile tõesti maitses!

Kuna neil oli lennujaamas pikk öö oodata, pakkisin teise poole tordist kaasa. Saatsin nad ukseni ja lubasime ühendust pidada - tore, kui sul laias maailmas häid tuttavaid on :)

PS: Arslane ei ole kuigi pühendunud vigurivänt...