Neljapäeva õhtul küsisin itaalia keele tunnist varem ära ja sõitsin Centrale rongijaama Liinale vastu. Tal oli seljas ilus kirju mantel, käe otsas must, kollast värvi ornamentidega kohver ja peas kaks kalasaba - just sellised, mida olin eelmisel päeval tulutult endale püüdnud pähe punuda. Jällenägemisrõõm oli suur, kui kallidega ühelepoole saime, sõitsime nr. 92 trolliga La Villettasse. Uued sõbrad laenasid vana jaoks madratsi ja magamiskoti ning ühtlasi kutsusid meid enda juurde filmiõhtule. Kavas oli Donnie Darko - film, mida enne vaid jupiti olin näinud ja jabur tundus. Tervik oli aga igati loogiline ja mõtlemapanevalt huvitav.Reede hommikul ärkasin vara ja tundsin, et olen peast soe. Mandlid olid sama punased ja täpilised kui eelmisel päeval. Väljas tibutas vihma. Otsustasin kooli mitte minna ja hakkasin õpetajatele vastavasisulisi sõnumeid saatma. Õige pea anti mulle tagasisidet, et ma mitte ainus tõbine pole ja see vaigistas pisut mu süümekaid. Võtsin paratsetamooli ja hakkasime pannkooke küpsetama. Seejärel suundusime linna ekskursioonile - haigused oodaku, kuni Liina koju tagasi sõidab.
Tõsi, vihma tõttu nägi Liina rohkem allahindlusi kui vaatamisväärsusi, aga vähemasti ei lahkunud me poodidest tühjade kätega. Kohustuslikud La Scala, Galleria ja Duomo näitasin ma talle siiski ära. Pärastlõunal tegime toidupoe-treti ja sõitsime koju kokkama. Õhtusöök oli udupeen: spagetid juustu-brokkoli-šampinjoni-koorekastmega. Toitu sai taaskord nii tohutult palju, et kutsusime Rumeenia poisi Matei enda seltsi sööma. Kastet jätkus veel laupäevaks-pühapäevakski ja viimase portsu sõin esmaspäeva õhtul, kui selle kaasautor oli juba tagasi kodumaal.
Reede õhtu möödus maailma parima jäätise ja väga hea filmi 'The curious life of Benjamin Button' seltsis. Pärast seansi lõppu kella ühe paiku öösel seadsime äratuse kella kuueks ja pugesime põhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar