The house of a flying boombox

Sadu ei lakanud tänagi - millalgi keskpäeva paiku muutus ta lihtsalt lumest veeks. Mis tähendab seda, et kogu talvine ilu moondub lähipäevil jõletuks poriloiguks nimega Lago di Milano. Mu punased kumpparid, kuidas ma teie järele igatsen!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida, et rongid hilinesid täna mitmeid kümneid minuteid. Ega sellest, et eile tegid omavahel lähedast tutvust üks vana oranž ja üks uus roheline tramm. Isegi mitte sellest, kuidas ma oma elu esimesel itaalia keele testil ei suutnud ühtegi saksakeelset sõna meelde tuletada. Pigem oli mul mõttes rääkida natuke sellest, kuidas mu toakaaslane Manu koos oma kahe sõbraga eile öösel kell kolm Pariisi minema hakkas. Ja sellest, kuidas ta seda täna jälle tegi.

Eile õhtul, olles teada saanud nende varahommikustest reisiplaanidest, otsustasin üldse mitte proovidagi magama jääda ja jäin arvuti taha aega viitma. Manu sõber Carlos magas tema voodis aega parajaks, Manuela ise oli koos Arslaniga ülakorrusel (Arslan on see lahe kutt, kes nagu selgus - ei olegi Manu kutt! Ma ikka üldse ei oska inimesi lugeda...). Millalgi kella kahe paiku kostis muidu vaiksest (sic!) trepikojast hirmus tümaki-tümaki koll-koll põnts. Uudishimuliku ja siinsetest kolistamistest üpris tüdinenuna tegin ukse lahti, et näha, kellele mis jälle ette jäi. Koridor oli pime ja tühi, ainult vana boombox vedeles trepimademel, paar tükki temast olid laiali eri astmetel. Kolm sekundit hiljem vaatas mulle ülakorruselt vastu Maria küsimärgiline nägu. Kes siin kollab, küsis üks. Mürin vaibus. Jälle sajaks aastaks pooleli jäi trepil jutt. Eee.. mitte päris.

Täna öösel, kella kahe paiku, magas Carlos jälle aega parajaks, Manu oli taaskord üleval Arslani toas ning mina veetsin aega arvuti taga. (Nad olid oodanud lennujaamas x arv tunde oma pidevalt edasilükatud lendu, kuid lõpuks jäeti see ikkagi ära. Mis halvasti, see uuesti). Nagu eilegi öösel, vappusin ma külmast ega saanud kuidagi sooja - läksin soojendasin kuuma vee all natuke käsi. Vetsust tulles tervitasin alt saabuvaid naabertoa poisse ja tõmbasin ukse enda järel kinni. Et see siis hetk hiljem jälle lahti lükata ja poiste hirrrmsa kolistamise peale paar krõbedamat sõna öelda. Sõnad aga jäid ütlemata, sest poisid olid hämmingus ja varsti ilmus ülakorrusele Arslani ning seejärel Maria hüüumärgiline nägu. Trepimademel lebas taaskord vana boombox...

Pärast viieminutilist põhjalikku ülekuulamist ja mitmeid ausõna-see-polnud-minasid, pani Arslan meid Mariaga ülemises köögis laua taha istuma ja rääkis meile La Villetta kummitustest. Ta ei saanud veel õieti alustadagi, kui juba kostis kõrvaltoast tütarlapse haledaid kaebeid - see oli siiski vaid Kaie-Maria, kes paaniliselt tonte kardab (tõsiselt, juttude lõpuks olid tal silmad hirmust pisarmärjad). Nüüd, natuke lähemalt meie majanaabritest: enamasti neid kuuldakse, mõnikord tuntakse ja paaril juhul on neid isegi nähtud. Üks neist on blondijuukseline neiu valges, teine on aga Joey Tribbiani suurim hirm - väikese tüdruku vaim. Lood olid nii põnevad, et ma ei raatsinud isegi vahepeal teepaki järele minna, vaid rüüpasin paljast keedetud vett :) Kummituste juurest jõudsime jutujärjega sujuvalt 'inimese seitse keha' teemale, sealt amputeeritud jäsemete fantoomvalude ning sealt omakorda miskitpidi diagonaallugemise juurde. Mõnikord lausa tasub mitte teeselda magamist!

Veerand nelja paiku hommikul saatsime rändajad taaskord Pariisi poole teele ja soovisime maja hingekestele, nii praegustele kui endistele, rahulikku und.



PS: Sammaskäiguga pilt on mu kooli siseõuest, teine pilt on Kummitusmajast ning kolmas Arslanist ja Carlosest.