Laupäev oli üsna samasugune kui reede - vara kooli, hilja koju. Itaalia keele tunnis oli mul mõttes ainult lasciatemi dormire! (laske mul magada!). Siis jälle burks ja antiikmuusikasse. Seekord oli tunnis ka minu armastatu Acis, kelle ees mul oli üsna piinlik. Olin küll harjutanud neid sõna otseses mõttes lugematuid kuueteistkümnendike jookse, aga ikka kõigile pihta ei saanud! Mis teha, vabandasin nii hästi, kui oskasin ja lubasin end parandada. Acis e Monika on pärit Ungarist, räägib vabalt itaalia ja minuga ka saksa keelt. Siin olles on mul miskipärast tohutud raskused deutsche sprachiga ja seetõttu läksin tihti poole lause pealt itaaliale tagasi üle. Jabur, olen mõnikord isegi tabanud end mõtlemas itaalia keeles! Noh, muidugi nii palju, kui see mu olematu sõnavara juures võimalik on.
Metroosse jõudes üritasin välja mõelda, millist teed kolmest võimalikust koju ja poodi jõudmiseks valida. Väsimus oli niiii suur, et ka sisetunne ei aidanud otsustada. Läksin siis nr 3 trammi peale, mis minu üllatuseks isegi kohe tuli. Sain istuma ja silmad vajusid laks! kinni. Kusagil poolel teel jäi aga tramm seisma, valjuhäälditest tuli miski arusaamatu müha ja rahvas mu ümber väljus üksmeelselt. Kes olin mina, et sinna edasi tukkuma jääda... Tõusin torisedes ja avastasin end, no päris täpselt ei teadnudki, kuskohast. Tavaliselt mulle meeldivad sellised tunne-oma-kodulinna hetked ja retked, kuid nüüd olin ma sedavõrd tüdinud, et isegi päikesepatareidega suur reklaamtahvel ei suutnud panna mind seljakotist fotokat otsima. Siinkohal kasutage palun oma ettekujutusvõimet!
Ettejuhtuvast poekesest ostsin turgutuseks küpsiseid ja tänu neile jõudsin järgmisse trammipeatusesse. Minu suureks rõõmuks oli Penny veel lahti ja sain oma varusid täiendada. Loomulikult oli see, mille pärast mul üldse poodi oli vaja minna, otsas. Nohh jahh. Vedasin end koju (tuba oli õnneks tühi), panin klassikaraadio mängima ja keerasin magama. Minu suureks üllatuseks algas parajasti saade Händeli kantaatidest ehk siis sellest, mida ma koolis just laulsin. Ühendasin meeldiva kasulikuga - samal ajal kui ma magasin, töötas alateadvus edasi :)
Kolm tundi ja mitu põnevat unenägu hiljem, olin värske kui kevadine kannike ning läksin alla süüa tegema. Sel õhtul sain vahelduseks magama minna teadmisega, et ei peagi utoopilisel kellaajal tõusma ja unigi oli selle võrra parem. Täna ärkasin küll enne ühtteist, aga kuna väljas oli märja-põrandapesulapi-moodi ilm, siis magasin edasi ja pidasin oma lubadust terve päeva jooksul mitte midagi kasulikku teha. Homme aga jälle kümneks kooli - ehk õnnestub lõpuks kohtuda viimase salapärase õpetajaga? Aeg annab arutust.
Metroosse jõudes üritasin välja mõelda, millist teed kolmest võimalikust koju ja poodi jõudmiseks valida. Väsimus oli niiii suur, et ka sisetunne ei aidanud otsustada. Läksin siis nr 3 trammi peale, mis minu üllatuseks isegi kohe tuli. Sain istuma ja silmad vajusid laks! kinni. Kusagil poolel teel jäi aga tramm seisma, valjuhäälditest tuli miski arusaamatu müha ja rahvas mu ümber väljus üksmeelselt. Kes olin mina, et sinna edasi tukkuma jääda... Tõusin torisedes ja avastasin end, no päris täpselt ei teadnudki, kuskohast. Tavaliselt mulle meeldivad sellised tunne-oma-kodulinna hetked ja retked, kuid nüüd olin ma sedavõrd tüdinud, et isegi päikesepatareidega suur reklaamtahvel ei suutnud panna mind seljakotist fotokat otsima. Siinkohal kasutage palun oma ettekujutusvõimet!
Ettejuhtuvast poekesest ostsin turgutuseks küpsiseid ja tänu neile jõudsin järgmisse trammipeatusesse. Minu suureks rõõmuks oli Penny veel lahti ja sain oma varusid täiendada. Loomulikult oli see, mille pärast mul üldse poodi oli vaja minna, otsas. Nohh jahh. Vedasin end koju (tuba oli õnneks tühi), panin klassikaraadio mängima ja keerasin magama. Minu suureks üllatuseks algas parajasti saade Händeli kantaatidest ehk siis sellest, mida ma koolis just laulsin. Ühendasin meeldiva kasulikuga - samal ajal kui ma magasin, töötas alateadvus edasi :)
Kolm tundi ja mitu põnevat unenägu hiljem, olin värske kui kevadine kannike ning läksin alla süüa tegema. Sel õhtul sain vahelduseks magama minna teadmisega, et ei peagi utoopilisel kellaajal tõusma ja unigi oli selle võrra parem. Täna ärkasin küll enne ühtteist, aga kuna väljas oli märja-põrandapesulapi-moodi ilm, siis magasin edasi ja pidasin oma lubadust terve päeva jooksul mitte midagi kasulikku teha. Homme aga jälle kümneks kooli - ehk õnnestub lõpuks kohtuda viimase salapärase õpetajaga? Aeg annab arutust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar