Neljapäeval olin ma toas täiesti üksi - ei olnud poisse, ei olnud Manuelat. Mis siis ikka, nautisin uhket üksindust. Umbes kella ühe paiku öösel, kui ma järgmiseks hommikuks liede õppisin (no enam viimasele minutile vist jätta ei saaks!), tuli järsku säherdune lauluisu peale, et keerasin Youtube'il volüümi põhja, lõin aknad lahti ja laulsin täiest rinnast Montserrat'ga võidu! Muidugi oktav madalamalt. Nagu alati. Ei minust sopranit saa...
Kella kahe paiku arvasin, et on juba aeg magama minna, kuid Matit ei paistnud kusagilt. Mõtlesin veel korra kuulata, mida head Klassikaraadio Nokturn laseb. Viga. Kõlas Mozarti Reekviemi Dies Irae. Mu niigi ergas meel sai veel vunki juurde ja liitusin kooriga. Kui siis selgus, et nad mitte ühe osaga ei piirdu, pidin ma loomulikult Lacrimosa ära ootama. Minu õnneks oli Sanctus niiiiii megaaeglases tempos, et esimese viie taktiga tuli uni, sain arvuti kinni panna ja magama heita.
Reede hommikul kell kaheksa vajutasin ma muidugi äratuse kinni ja magasin veel kolmveerand tundi. Siis helises mu sisemine kell ja kiirreageerimisrühm asus tööle. Viis enne kümmet olin kenasti koolis. Viis minutit pärast kümmet öeldi mulle, et sinu tunni aeg on tegelikult ühe korea tüdruku oma, kes nüüd jälle siin on. Oota tund aega! --- Tiksusin siis klassis: kuulasin teda, püüdsin nooti jälgida (meil sama reps) ja kuulsin, kuidas klaverisaatja näeb silmade lahtihoidmise (loe: klahvide tabamisega) samuti kurja vaeva. Kui saabus minu kord laulda, juhtus midagi õige toredat - mu suust tuli natuke rohkem kui sooja õhku ja see ka kõlas üsna talutavalt! Peab vist tihemini öösiti lahti laulma hakkama :)
Järgmiseks võtsin julguse kokku ja läksin kooli raamatukokku. Seekord oldi minuga tiba lahkemad, mulle isegi ulatati ingliskeelne (sic!) raamatukogu kasutusjuhend aastast 1985. Sain teada, et mulle vajalik noot on täiesti olemas, aga laenutada saab seda ainult üheks päevaks. Eee.. mina ei ole nii andekas, et suudaks kooli koridoris, kus pole kohta istuda ega asju toetada, ligi nelisada lk ooperit läbi töötada! Raamatukogu on avatud kella 9-18, harjutamiseks antakse klasse kella kaheksast õhtul, teoreetiliselt ka enne tundide algust kell kaheksa hommikul. Nad nagu ei tahaks, et me õpiks! Eestis võid raamatu/noodi laenutada kolmeks kuuks ja veel pikendada, kui ajast puudu jääb; itaalia keele õpik käis minuga Ameerikaski ära - siin ei usaldata sind üheks öökski (mulle nii meeldib eesti keel :).
Kiire lõunaburks (kiireim, odavaim ja maitsvaim kõhutäide) ja kella kaheks erialasse. Seal ma istusin ja ootasin kella poole neljani, sest pidevalt tuli keegi olulisem vahele. ( Ega ma otseselt ei kurda, sest tegelikult peaks ma saama ainult ühe laulutunni nädalas.. ).Vähemalt sain ilusat laulu kuulata ja itaalia/vene keelt harjutada. Esimest korda proovisin koos ametliku klaverisaatjaga: E. on väike kuivetunud vanamees, enamasti rahulik ja väga nõudlik. Ma ikka pabistasin, et vales kohas sisse ei astuks, noote üle ei peaks ja tekst oleks arusaadav. Saime lugudega ühelepoole, vaatab mind, ütleb õpetajale: jaa, väga huvitav hääl, musikaalne. Temperamentne! Ossa. Einoh, mul oli ainuüksi selle üle hea meel, et mind ebamusikaalseks tõhuks ei tituleeritud, aga seda, et itaallane eestlast temperamentseks peab, ei juhtu ka iga päev! Siis hakkasid nad kahekesi nuputama, mida ma laulda võiks. Been there, done that - siia ma jään, mõtlesin... aga juba kirjutas E. mulle lugusid paberile, laulis mulle sügavale silma vaadates pooled neist ette ja lubas kodust noote tuua. Super! Olin koleväsinud, aga õnnelik. Kui nüüd ainult koju ja magama saaks...
Toauksest sisseastudes leidsin põrandalt kolm kena noormeest. Kusagilt nende vahelt ilmus Manu ja tutvustas mind Sebastianile, Rodrigot ja Carlost ma juba tundsin. Kui sajab, siis kallab! Puhkamisest ei tulnud loomulikult miskit välja. Sõin, passisin netis, õppisin järgmiseks päevaks lugusid. Ühel hetkel kadusid Manu ja Sebastian alla kööki, Carlos-Rodrigo jäid mu kõrvale netti. Mõne aja pärast tundsin häid lõhnu ja kuna tümakas tappis kogu Händeli, otsustasin vastupanust loobuda ja enamusega liituda. Sakslane Sebastian keetis hõõgveini, alumise korruse poisid pidasid rulakooli. Võtsin pakutud veini ja heidetud kinda ning tõestasin uskmatutele, et ka villaste sokkide ja plätadega saab rulatada!
Uus poiss oli igati armas, ilusate silmade ja lahke jutuga. Kahjuks läks esimesel korrusel suuremaks peoks ja ta kadus sinna ära, mina pidin aga veel õppima ja ega unigi kusagile kadunud polnud. Kella kahe paiku viskasin pikali, aga mürts ei lasknud uinuda. Vedelesin niisama ja püüdsin ära arvata, millega oma toa poisid mööbeldavad. Hommikul selgus, et nad olid tõstnud Manu voodist madratsi alla ja tudisid kahe kapi vahel. Ennetades irvhambaid - jah, vähemalt üks neist on kapist ka välja tulnud ;)
Kella kahe paiku arvasin, et on juba aeg magama minna, kuid Matit ei paistnud kusagilt. Mõtlesin veel korra kuulata, mida head Klassikaraadio Nokturn laseb. Viga. Kõlas Mozarti Reekviemi Dies Irae. Mu niigi ergas meel sai veel vunki juurde ja liitusin kooriga. Kui siis selgus, et nad mitte ühe osaga ei piirdu, pidin ma loomulikult Lacrimosa ära ootama. Minu õnneks oli Sanctus niiiiii megaaeglases tempos, et esimese viie taktiga tuli uni, sain arvuti kinni panna ja magama heita.
Reede hommikul kell kaheksa vajutasin ma muidugi äratuse kinni ja magasin veel kolmveerand tundi. Siis helises mu sisemine kell ja kiirreageerimisrühm asus tööle. Viis enne kümmet olin kenasti koolis. Viis minutit pärast kümmet öeldi mulle, et sinu tunni aeg on tegelikult ühe korea tüdruku oma, kes nüüd jälle siin on. Oota tund aega! --- Tiksusin siis klassis: kuulasin teda, püüdsin nooti jälgida (meil sama reps) ja kuulsin, kuidas klaverisaatja näeb silmade lahtihoidmise (loe: klahvide tabamisega) samuti kurja vaeva. Kui saabus minu kord laulda, juhtus midagi õige toredat - mu suust tuli natuke rohkem kui sooja õhku ja see ka kõlas üsna talutavalt! Peab vist tihemini öösiti lahti laulma hakkama :)
Järgmiseks võtsin julguse kokku ja läksin kooli raamatukokku. Seekord oldi minuga tiba lahkemad, mulle isegi ulatati ingliskeelne (sic!) raamatukogu kasutusjuhend aastast 1985. Sain teada, et mulle vajalik noot on täiesti olemas, aga laenutada saab seda ainult üheks päevaks. Eee.. mina ei ole nii andekas, et suudaks kooli koridoris, kus pole kohta istuda ega asju toetada, ligi nelisada lk ooperit läbi töötada! Raamatukogu on avatud kella 9-18, harjutamiseks antakse klasse kella kaheksast õhtul, teoreetiliselt ka enne tundide algust kell kaheksa hommikul. Nad nagu ei tahaks, et me õpiks! Eestis võid raamatu/noodi laenutada kolmeks kuuks ja veel pikendada, kui ajast puudu jääb; itaalia keele õpik käis minuga Ameerikaski ära - siin ei usaldata sind üheks öökski (mulle nii meeldib eesti keel :).
Kiire lõunaburks (kiireim, odavaim ja maitsvaim kõhutäide) ja kella kaheks erialasse. Seal ma istusin ja ootasin kella poole neljani, sest pidevalt tuli keegi olulisem vahele. ( Ega ma otseselt ei kurda, sest tegelikult peaks ma saama ainult ühe laulutunni nädalas.. ).Vähemalt sain ilusat laulu kuulata ja itaalia/vene keelt harjutada. Esimest korda proovisin koos ametliku klaverisaatjaga: E. on väike kuivetunud vanamees, enamasti rahulik ja väga nõudlik. Ma ikka pabistasin, et vales kohas sisse ei astuks, noote üle ei peaks ja tekst oleks arusaadav. Saime lugudega ühelepoole, vaatab mind, ütleb õpetajale: jaa, väga huvitav hääl, musikaalne. Temperamentne! Ossa. Einoh, mul oli ainuüksi selle üle hea meel, et mind ebamusikaalseks tõhuks ei tituleeritud, aga seda, et itaallane eestlast temperamentseks peab, ei juhtu ka iga päev! Siis hakkasid nad kahekesi nuputama, mida ma laulda võiks. Been there, done that - siia ma jään, mõtlesin... aga juba kirjutas E. mulle lugusid paberile, laulis mulle sügavale silma vaadates pooled neist ette ja lubas kodust noote tuua. Super! Olin koleväsinud, aga õnnelik. Kui nüüd ainult koju ja magama saaks...
Toauksest sisseastudes leidsin põrandalt kolm kena noormeest. Kusagilt nende vahelt ilmus Manu ja tutvustas mind Sebastianile, Rodrigot ja Carlost ma juba tundsin. Kui sajab, siis kallab! Puhkamisest ei tulnud loomulikult miskit välja. Sõin, passisin netis, õppisin järgmiseks päevaks lugusid. Ühel hetkel kadusid Manu ja Sebastian alla kööki, Carlos-Rodrigo jäid mu kõrvale netti. Mõne aja pärast tundsin häid lõhnu ja kuna tümakas tappis kogu Händeli, otsustasin vastupanust loobuda ja enamusega liituda. Sakslane Sebastian keetis hõõgveini, alumise korruse poisid pidasid rulakooli. Võtsin pakutud veini ja heidetud kinda ning tõestasin uskmatutele, et ka villaste sokkide ja plätadega saab rulatada!
Uus poiss oli igati armas, ilusate silmade ja lahke jutuga. Kahjuks läks esimesel korrusel suuremaks peoks ja ta kadus sinna ära, mina pidin aga veel õppima ja ega unigi kusagile kadunud polnud. Kella kahe paiku viskasin pikali, aga mürts ei lasknud uinuda. Vedelesin niisama ja püüdsin ära arvata, millega oma toa poisid mööbeldavad. Hommikul selgus, et nad olid tõstnud Manu voodist madratsi alla ja tudisid kahe kapi vahel. Ennetades irvhambaid - jah, vähemalt üks neist on kapist ka välja tulnud ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar