..aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :PEile õhtul käisime Ruthiga kohalikus Kinomajas filmiklassikat vaatamas: näidati Fritz Langi 1926. aasta suurteost 'Metropolis.' Õnneks avastasime filmi pikkuse alles saalis istudes, muidu olekski vist vaatamata jäänud - 147 minutit (originaalis veel tund aega pikem) tummfilmi ei ole just ninaga nuusata, isegi kui vahetekstid on su emakeeles. Mul oli muidugi topeltraskem, kuna pidin lühikese aja jooksul ekraanilt lugema nii saksa- kui ka itaaliakeelseid subtiitreid, et kahe kehvakese võõrkeele peale kokku natukenegi midagi aru saada. Sain kah!
Film ise oli muidugi võimas elamus igas mõttes - tohutud mastaabid ja massistseenid, ülidramaatiline näitlemisstiil. Eraldi tahan välja tuua originaal-taustamuusika, mille kaks väga vaprat neidu nelja käe klaveriseades ette kandsid - mängida ligi kaks ja pool tundi järjest tinaraskeid noote, see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Nad said ka väärilise aplausi osaliseks.
Pärast filmi lõppu küsisin Ruthilt, kas ta on endiselt mu sõber. Ta naeris ja ütles, et on ikka - tegemist oli ju siiski SAKSA filmiga; elu jooksul tuleks see tõesti üks kord ära vaadata, aga mitte ka rohkem. Olen nõus, et kohati olid stseenid liiiiiiiiga pikad, aga noh - 90ndatel üleskasvanud põlvkonna keskendumisvõime on ju ka teadupärast olematu. Mind pani mõtlema seegi, et 'Metropolis' valmis vaid kaks aastat enne Suurt Depressiooni - kaheksakümne aasta jooksul pole inimkond mitte essugi õppinud ning me komistame muudkui ühe ja selle sama kapitalismuse-nimelise reha otsa.
Lõpetuseks aga üks ilus mõttetera kinolinalt: „Der Mittler zwischen Hirn und Händen muss das Herz sein“ - Süda peab olema mõistuse ja käte vahemeheks (Vuti kohmakas tõlge)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar