Meie vannitoas elab Sipelgas. Igal öösel (kella nelja paiku, täpsustaks Prati kui ta praegu mulle Indiast elevanti toomas ei oleks) Istet võttes märkan teda vaikselt vastasseina ääres sibamas. Alati samas suunas, alati ühte vuuki mööda. Eile öösel aga juhtus midagi ootamatut ja toredat.Istusin. Tuli Sipelgas, ühelt poolt. Minuga kohakuti jõudes ronis ta oma vuugivaost välja plaadile ja võttis suuna minule. Arglikult ent järjekindlalt sibas ta üle põranda kuni jõudis mu villaste sokkideni. Vasaku jala suure varbaga tundsin õhkõrna puudutust, mis oli kui imetillukese kutsa jahe ninatonks ning siis kadus ta mu rohe-valge-triibuliste sokkide alla. Püüdsin istuda nii liikumatult kui võimalik, et pisike viga ei saaks. Ühel hetkel pidin siiski tõusma, et tagasi voodisse minna. Tõstsin jala hästi aeglaselt üles, seal ta oli - väike ja väeti ning ilmselt väga kurb, et temalt soe peavari ära võeti. Oleksin võinud vanduda, et kuulsin tasast nukrat ohet, kui ta sammud jälle tagasi seina äärde seadis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar