ERMile, sünnipäevakingiks

Täna öösel läksin ma magama kell 1, et tõusta kell 6.30 ja sõita 8.20se rongiga Genuasse - sinise mere kaldale vahtima varbad vees laevade kadumist silmapiiri taha.

Kella kaheks ei olnud ma veel uinunud. Kella neljaks ka mitte. Kell 6.10 tundus, et nüüd vist jään. Ja juba tiriseski äratus. Uni kadus, läksin pessu ja panin asjad kokku. Sisetunne aga ütles: ära mine. Mismõttes, ära mine? Pärast lõputut ilma-tuju-kaaslase-jamillekõigeveel-ootamist, nüüd, kui olen juba uksest välja minemas, ütled sa ei? DON'T GOOO! karjus ta üheksakümnendate diskohiti viisil üha nõudlikumalt. Noh, sul on enamasti õigus... aga küsime üle. Kolm korda loopisin münti õhku ja iga kord näitas ta mulle end samast küljest - ära mine!

Kõik, mis ma tean, on, et ma mitte midagi ei tea. Usaldan. Kontrollitud sai ju ka..

Ronisin voodisse tagasi, teki all vähkrema edasi. Kell võis olla üheksa, kui saabus mu toanaaber. Õnneks tõi Prati küla pealt tulles Mati kaasa, aga millegipärast pidi too juba kell 12 taas lahkuma. /No on mehed: ootad ja meelitad neid kõikvõimalike peenete nõksudega - mahe muusika, küünlavalgus, lõõgastav vann ja ilus-puhas voodipesu; nemad aga tulevad, millal tahavad, lahkuvad ootamatult kõige magusamal ajal, jättes sind pahurana, valutava pea ja paistes silmadega end taga igatsema. /

Tõusin. Mõtlesin. Homme tulevad uued kaasüürilised, enne seda peaks veel veidi pesema ja koristama. Homme algavad jälle tunnid. Ja mina ei teinudki puhkuse ajal midagi toredat, isegi mitte midagi kasulikku! Kolasin ainult mööda parke ja tänavaid. Nautisin kevadet, asi seegi? Aga püksid...

Kuna mu jalad olid eilsesest Birkenstockide sissekäimisest plaastritriibulised ega jaganud enam, pidi pea jagama. Otsisin netist välja potensiaalsed püksipoed, seadsin nad vähima jalavaeva järgi pingeritta ja otsustasin ühe kasuks. Siis saabus mulle ootamatu, aga ülimalt meeldiv kõne Õekeselt, kelle rinnal tudis samal ajal üks pisike täiskõhumõnust nohisev Marta. Ohh... Kõne lõpuks andis ta mulle käsu mitte pükse otsida, vaid leida (just nagu muomaemagi alati ütleb) ja nii ma tegingi. [Trammile kõndides jäi mul silma neiu, kel oli seljal suuuur valge side, mis ilmselt varjas verivärsket tätokat.]

Pärast pükste ostmist sõitsin ma toidupoodi ning ostsin lisaks lugematutele plaastrimeetritele kana, ananassi, kookospiima, ingverit ja riisinuudleid. Kodus avas mulle ukse uus korterinaaber Laura, kes ei visanud tänast kolimist mitte homse varna. Nii palju siis koristamisest... Teiseks üllatuseks ootas mind ees oma isiklik Tütarlaps Tätoveeringuga - Prati oli otsustanud oma emotsionaalset valu füüsilisega leevendada ning tegi sel kaunil pärastlõunal oma ammuse unistuse teoks. Täitsa üksi, ilma minu hoidva käeta. Ma olen ta üle uhke :)


PS: Jaan Krossi 'Maailma avastamine' on üks igavesti ilus, pikk ja sügav mõte.