Kes seda teab, miks mina voodis vähkresin. Prati harutas juba ei-tea-mitmendat ööd järjest oma poisiga suhtelõnga, õnneks küll teises toas. Keeruline värk, õlad on mul pidevast niisutamisest kortsus nagu oleks end vanni unustanud; tüdrukul endal aga valutab lisaks südamele ka pea, kõht ja selg. Eile õhtul õnnestus mul ta korraks parki värske õhu kätte meelitada - see tegi tal olemise väheke kergemaks ning talle meenus, et pidime ju ühe rongisõidu loodusesse tegema, lähme homme! Tuppa jõudes oli tema entusiasm läinud tagasi sinna puu taha, kust ta tulnud oli - ta peab ikka poisile helistama. Lugesin mõttes sajakümnendat korda kümneni, neelasin oma järjekordse pettumuse (õigemini nüüd juba tüdimuse) alla ja ütlesin, et homme ilma järgi otsustame. Kui me kumbki veel kella kuueks polnud uinunud, tühistasin kella kaheksase äratuse ja tõmbasin teki üle pea.
Unes nägin, et mu mõlemad käsivarred muutusid täpiliseks, 'surid ära' ja veenid naha all lõhkesid moodustades suuuuured verevalumid. Mind viidi kiiresti haiglasse närviarstile. ???
Kui ma end kella kahe paiku voodist välja ajasin ja nägin ilusat päikest taevas siramas, ei olnud ma enam isegi mitte vihane veel ühe raisatud päeva pärast. Mille eest aga praegusel raskel ajal CNN meteoroloogidele palka makstakse, mina küll ei mõista: nende ennustuste kohaselt on meil juba kolm viimast päeva paksu vihma sadanud... Umbes tunni pärast astus uksest sisse näost kaame Prati ja palus, et ma temaga haiglasse kaasa läheks - ta käib ainult korra kiirelt duši alt läbi. [Ma juba olen õppinud, et meil on erinev arusaam sõnast 'quick']. Loomulikult lähen ma kaasa, võõras kohas üksi haige olla ei ole üldse tore. Tund aega hiljem sõitsimegi kiirabisse, et tema rinnavaludele põhjus leida. Minu seletust, et kõik see tuleneb pingelisest ajast, toas istumisest ja kehvasti söömisest, ta ei uskunud.
Kiirabi vastuvõtt oli samasugune nagu Mustamäel. Klaasputka, kus võeti sult andmed ja anti vastu paber infoga arsti jaoks, seejärel ootesaali istuma: patsiendid ühele, omaksed teisele pool seina. Võtsin kaustiku lahti ja hakkasin elu mõtet otsima - koht tundus kuidagi inspireeriv..
Tund aega hiljem seisis mu ette õnnetu neiuke ja ütles, et tema ei jaksa enam oodata - tal kõht valutab. Ütlesin, et homme uuesti tulla on veel tüütum, kannatagu ära, ma olen ju siin moraalseks toeks. Läks jalgu lohistades ära. Poole tunni pärast oli ta tagasi - kõhuvalu on kangem, nüüd lähme koju ja kõik. Sundisin end rahulikuks ning püüdsin teda veenda jääma - küsi arstidelt siis tabletti krampide jaoks ja uuri, kaua veel minna võib. Ei, tema tühja kõhu peale ravimit ei taha. (Järjekorra kohta siiski päris). Andsin alla ja viisin ta koju magama, ise läksin linna jalutama-maha rahunema.
Eks näis, kas ta läheb homme vapralt üksi tagasi v lähevad valud iseenesest üle... kõhu oma on praeguseks juba minevik :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar