Mul on kole halb komme oma tegemisi ja kohustusi viimasele minutile jätta. Enamasti pole sellest lugu, sest ikka leidub keegi, kes mind tagant torgib. Mõnikord juhtub aga hoopis nii, et satun koostööd tegema väga hõivatud või minust veelgi laisema inimesega ja see on katastroof! Esimesel juhul ei taha ma, et teine oma väärtuslikku aega minu peale kulutab ja ma jään ootama, kuni tal on aega. Teisel juhul ei näe ma põhjust, miks mina peaksin hullult tõmblema kui me tegelikult kumbki midagi teha ei viitsi. Igatahes..
Mul on koolis Schuberti-kursus, kus kõik peavad eksamiks valmistama ette kolm pala, mida eelnevalt ka tunnis teiste ees õpetajaga vähemalt korra läbi laulma. Tunnid ise on esmaspäeviti, iga paari-kolme nädala tagant, nii et aega peaks nagu proovi tegemiseks olema. Minu klaverisaatja Caterina, väga armas ja abivalmis naine, elab aga kahjuks Šveitsis ja käib Milaanos ainult esmaspäeviti ja reedeti tundides, seega ei olegi meil aega-kohta koos harjutamiseks. Pealegi peab ta saatma kõiki (sic!) lauljaid ja mitte ainult selles aines.. ma ei tea, kuidas ta seda suudab! Loomulikult ei saa ega taha ma temalt eriproove nõuda ning seetõttu olin ma rõõmsalt üllatunud ja kohe nõus, kui ta kutsus mind vaheajal enda koju Luganosse harjutama. Jäin ootama tema kõnet, et päeva täpsustada.
Reede õhtul sain lõpuks sõnumi - kuidas sulle pühapäev sobiks? Ohh, arvates, et ta ei helistagi, olin vahepeal juba lubanud võõrustada sõpra Maritit Bolognast. Mitmeid telefonikõnesid ja hulk närvitsemist hiljem, nõustus Marit tulema järgmisel pühapäeval ja mina võisin koos Ruthiga Šveitsi sõita. Isegi paduvihma-ilmaennustus ei suutnud mu rõõmu rikkuda, et asjad läksid taaskord nagu nad minema pidid.
Pühapäeva hommikul kell kolmveerand kaheksa küsisin Centrale piletikassast enamvähem arusaadavas itaalia keeles kaks edasi-tagasi piletit Luganosse ja istusime rongi. Une täismagamisest ei tulnud midagi välja, sest me jutustasime terve pooleteist-tunnise tee. Mina polnud kunagi varem Šveitsis käinud ja küsisin Ruthilt tema kogemuste kohta. Nooh, seal on kuidagi puhtam ja korralikum kui Itaalias. Ja täpselt nii oligi - piiripunkti kui sellist me ei näinud, passi ka keegi ei küsinud, aga aknast paistev pilt muutus. Arhitektuur oli sama, loodus oli sama, kuid muru oli pöetud, ronitaimed ei olnud kõike endasse neelanud ja majad olid terved ja korras, mitte nagu oleks sõda üle käinud.
Lugano on tüüpiline mägilinnake järve kaldal, seda kõige paremas mõttes, vaade on eestlase jaoks pea igal sammul ahhetamapanev ja kaamera-järele haarav. Ilm oli küll pilves ja jahe, aga mitte hall vihmasein nagu me olime kartnud. Caterina tuli meile vastu ja suundusime üles mäkke tema kodu poole. Mõni ime, et ta on väike ja käbe - iga päev niiviisi üles-alla kõnidida on ikka paras trenn, tunnistas ta naerdes isegi. Ta elab väikses valges ridaelamus, tema toad olid tagasihoidlikult valged, tühjad ja lihtsad ning kuigi madala laega, tekkis meil mõlemal Ruthiga selline kerguse tunne, et kohe tõused õhku hõljuma!
Pärast proovi suundusime linna keskusesse. Caterina viis meid muuseumi, mis oli mulle üllatuseks väga huvitav (andke andeks v pange pahaks, aga mulle ei meeldi oma vähest aega võõras linnas veeta ühes, enamasti akendeta majas). Näitusel oli välja pandud futurismi esindaja, kunstnik Umberto Boccioni tööd. Seejärel kõndisime pilve tagant piiluva päikese saatel järveäärset puiesteed mööda restorani pitsat sööma. Siinkohal tahan tervitada Liinat, sest ka minul õnnestus (lühikese mälu tõttu - no ei õpi teiste vigadest) tellida hiiglasuur calzone-tüüpi pizza ;) Head sööki ja mõnusat seltskonda nautides tundsin, et olen üks hiigla õnnelik inimene - veel viis aastat tagasi poleks ma uskunud, kuhu tänaseks päevaks jõuan... Ja mul on karvane tunne, et see ei ole lõpppeatus!
Kõht head-paremat punnis täis, jalutasime parki. Mul oli väga hea meel, et Ruth ja Caterina omavahel kohe esimesest hetkest hästi läbi said - võisin jätta nad omavahel lobisema ja ise minna rahuliku südamega pilte püüdma. Imekauni päeva lõpetasime linna parimas kohvikus šokolaadikoogi taga ning siis oligi aeg ronida mäkke rongile. Tagasiteel lobisesime taaskord ülipõnevatel teemadel ja enne, kui arugi saime, olime juba jälle vihmahallis Milaanos.
PS: Mu ettelaulmine läks väga hästi ja tänu Ruthile ei tehtud mu saksa keele kohta ühtegi märkust :)
Mul on koolis Schuberti-kursus, kus kõik peavad eksamiks valmistama ette kolm pala, mida eelnevalt ka tunnis teiste ees õpetajaga vähemalt korra läbi laulma. Tunnid ise on esmaspäeviti, iga paari-kolme nädala tagant, nii et aega peaks nagu proovi tegemiseks olema. Minu klaverisaatja Caterina, väga armas ja abivalmis naine, elab aga kahjuks Šveitsis ja käib Milaanos ainult esmaspäeviti ja reedeti tundides, seega ei olegi meil aega-kohta koos harjutamiseks. Pealegi peab ta saatma kõiki (sic!) lauljaid ja mitte ainult selles aines.. ma ei tea, kuidas ta seda suudab! Loomulikult ei saa ega taha ma temalt eriproove nõuda ning seetõttu olin ma rõõmsalt üllatunud ja kohe nõus, kui ta kutsus mind vaheajal enda koju Luganosse harjutama. Jäin ootama tema kõnet, et päeva täpsustada.
Reede õhtul sain lõpuks sõnumi - kuidas sulle pühapäev sobiks? Ohh, arvates, et ta ei helistagi, olin vahepeal juba lubanud võõrustada sõpra Maritit Bolognast. Mitmeid telefonikõnesid ja hulk närvitsemist hiljem, nõustus Marit tulema järgmisel pühapäeval ja mina võisin koos Ruthiga Šveitsi sõita. Isegi paduvihma-ilmaennustus ei suutnud mu rõõmu rikkuda, et asjad läksid taaskord nagu nad minema pidid.
Pühapäeva hommikul kell kolmveerand kaheksa küsisin Centrale piletikassast enamvähem arusaadavas itaalia keeles kaks edasi-tagasi piletit Luganosse ja istusime rongi. Une täismagamisest ei tulnud midagi välja, sest me jutustasime terve pooleteist-tunnise tee. Mina polnud kunagi varem Šveitsis käinud ja küsisin Ruthilt tema kogemuste kohta. Nooh, seal on kuidagi puhtam ja korralikum kui Itaalias. Ja täpselt nii oligi - piiripunkti kui sellist me ei näinud, passi ka keegi ei küsinud, aga aknast paistev pilt muutus. Arhitektuur oli sama, loodus oli sama, kuid muru oli pöetud, ronitaimed ei olnud kõike endasse neelanud ja majad olid terved ja korras, mitte nagu oleks sõda üle käinud.
Lugano on tüüpiline mägilinnake järve kaldal, seda kõige paremas mõttes, vaade on eestlase jaoks pea igal sammul ahhetamapanev ja kaamera-järele haarav. Ilm oli küll pilves ja jahe, aga mitte hall vihmasein nagu me olime kartnud. Caterina tuli meile vastu ja suundusime üles mäkke tema kodu poole. Mõni ime, et ta on väike ja käbe - iga päev niiviisi üles-alla kõnidida on ikka paras trenn, tunnistas ta naerdes isegi. Ta elab väikses valges ridaelamus, tema toad olid tagasihoidlikult valged, tühjad ja lihtsad ning kuigi madala laega, tekkis meil mõlemal Ruthiga selline kerguse tunne, et kohe tõused õhku hõljuma!
Pärast proovi suundusime linna keskusesse. Caterina viis meid muuseumi, mis oli mulle üllatuseks väga huvitav (andke andeks v pange pahaks, aga mulle ei meeldi oma vähest aega võõras linnas veeta ühes, enamasti akendeta majas). Näitusel oli välja pandud futurismi esindaja, kunstnik Umberto Boccioni tööd. Seejärel kõndisime pilve tagant piiluva päikese saatel järveäärset puiesteed mööda restorani pitsat sööma. Siinkohal tahan tervitada Liinat, sest ka minul õnnestus (lühikese mälu tõttu - no ei õpi teiste vigadest) tellida hiiglasuur calzone-tüüpi pizza ;) Head sööki ja mõnusat seltskonda nautides tundsin, et olen üks hiigla õnnelik inimene - veel viis aastat tagasi poleks ma uskunud, kuhu tänaseks päevaks jõuan... Ja mul on karvane tunne, et see ei ole lõpppeatus!
Kõht head-paremat punnis täis, jalutasime parki. Mul oli väga hea meel, et Ruth ja Caterina omavahel kohe esimesest hetkest hästi läbi said - võisin jätta nad omavahel lobisema ja ise minna rahuliku südamega pilte püüdma. Imekauni päeva lõpetasime linna parimas kohvikus šokolaadikoogi taga ning siis oligi aeg ronida mäkke rongile. Tagasiteel lobisesime taaskord ülipõnevatel teemadel ja enne, kui arugi saime, olime juba jälle vihmahallis Milaanos.
PS: Mu ettelaulmine läks väga hästi ja tänu Ruthile ei tehtud mu saksa keele kohta ühtegi märkust :)
1 kommentaar:
Ahh te joote ka seal Rivellat või? See on mu uus lemmikjook siin :)
Postita kommentaar