Minu erivajadustega sõber Bipo

Viimastel nädalatel pole mul siia lehele eriti asja olnud. Tunnistus käis ja koputas Postiljon Petškini lolli järjekindlusega mu südamele, kuid isegi hädaabipakike kodustelt ei toonud mu näpukesi klahvidele lähemale. Küsite, miks? Teie lahkel loal avan ühe oma paljudest põnevatest Pandora laegastest.. Nõrganärvilised, pöörake pilgud eemale!

Võibolla ei ole te märganud, võibolla olete hoopis seda fakti viisakusest ignoreerinud, kuid ka minul (nagu igal korralikul kunstnikuhingel kunagi) on oma tilluke Bipolaarne Häire. Paberiteta krants küll, aga milline elujõud! Sellest on juba väga palju aastaid möödas, mil ta mul järel käima hakkas ning tundub, et ta saadaks mind ustavalt kasvõi maailma lõppu.

Alguses oli Bipo väike ja armas, pani ennast ja teisi proovile, inspireeris ja muutis elu huvitavamaks. Temaga koos olles nägin maailma palju eredamates värvides, nii heledates kui tumedates toonides. Meist said lahutamatud kaaslased. Aja möödudes kasvas Bipost suur ja uhke loom, keda ei olnud enam nii lihtne kontrollida kui varem. Ülevoolav rõõm muutis ta ohtlikult tähelepanematuks, tema kurbusehetkedest said igavikulised mustad augud. Ühest äärmusest teiseni jõudmiseks polnud palju vaja ning põhjused selleks kõikumiseks jäid tihti selgusetuks - loom jääb loomaks, kelle käitumine on ettearvamatu.

Iga aastaga tunnen järjest rohkem, et Bipo eest hoolitsemine käib mulle üle jõu. 'Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled,' ütles rebane Väikesele Printsile. Kuldsed sõnad... Loodan ikka veel salamisi, et ehk ühel päeval jookseb ta ära ja ei leia tagasiteed - mõnikord on ta päevi, isegi nädalaid kadunud.. kuid vaevalt saan ma kergendunult hingata, kui juba tunnen tuttavaid hambaid mu kandu valusalt näksamas.

Ma ei tea, kui kaua ma suudan niimoodi vastu pidada. Ma ei tea, kas rääkida temaga, anda talle mürki v jäädagi ootama, millal ta jäädavalt lahkub. Kui lahkub. Ja kas ma üldse oskaksingi ilma temata enam elada?

Aeg annab arutust.