Täna pärast kooli jalutasin Duomo ümbruse poodides, otsisin ümbrikke ning asju, mis nende sisse ja peale käivad. Otsitavad leitud, suundusin postkontori poole. Teel sinna olin sunnitud pidevalt mööda põikama kevadistest paarikestest, kes ennastunustavalt musutades olid unustanud ka kõik teised enda ümber. Tavaliselt oleks mul selline 'takistusriba' meele mõruks teinud, täna olin aga rõõmus ja täis optismismi: ega minagi igavesti üksi jää!
Umbes täpselt sada sammu hiljem seadis üks meesterahvas oma sammud minu omadega kõrvuti ja küsis kohalikus keeles, kas ma olen ameeriklane. Mul ei tulnud isegi pähe solvuda vaid ütlesin lõbustatult, et ei - eestlane. Aa, Tallinn! Jah. Kõndisin edasi. Tema ka. Minu kõrval. Imestasin natuke, sest käes tal mingeid brožüüre polnud ja rinnas nimesilti usutunnistusega kah mitte. Ta muudkui päris edasi, mis ma siin teen, kas mulle meeldib see linn jne. Kuna tänava lõpp paistis ja ta oli väga viisakas, polnud mul mingit põhjust teda kohe pikalt saata. Ristmikul ütlesin, et vabandust, aga ma nüüd lähen sinna, teisele poole. Aga oota, mu nimi on Giuseppe: kas ma saaks su numbri? Olin hämmingus, aga pobisesin miskit, et mul on liig keeruline nr ja pole tel kaasas. Ok. Aga kohtume siis natuke hiljem siinsamas, lähme sööme pargis kasvõi ühe jäätise. Mul ei ole aega. Ta ei jätnud jonni. No jessake - Prati on mulle jutustanud kümneid isiklikke ebameeldivaid kogemusi itaalia meestega, alles üleeile sain tema järjekordse 'austusavalduse' üle naerda, mul ei olnud senini ühtegi näidet tuua - tuli ikka ära! Aga... samas, ta oli ju viisakas.. miks mitte? Pealegi, itaalia keele õpetaja on alati mures, et ma piisavalt keelt ei praktiseeri. Leppisin kokku kohtumise tunni aja pärast kella all. Muiates läksin üllatavalt rahuliku südamega omi asju ajama - mis see väike jutuajamine siis ära ei ole?
Uuesti kohtudes kõndisime Castello Sforzescosse ja leidsime pingi. Tema ei rääkinud inglise keelt ega lasknud end häirida sellest, et minu itaalia keel on .. njah, no ei ole. Rääkisime ilmast, majanduslangusest, kunstist ja Toskaana veinidest. Tähendab.. tema rääkis. Ma küll andsin endast parima, et säiliks dialoog ning püüdsin küsida tema töö ja hobide kohta, aga.. mulle tundub, et monoloog meeldis talle rohkem, sest ta segas kõigi mu nelja lause vahele. Isegi, kui ma parasjagu vastasin millelegi, mida ta ise teada tahtis. Inimese kohta, kes näeb nii suurt vaeva, et mind veel näha, on üsna imelik, et ta ei suutnud mu erialagi meeles pidada. Ohh jahh. Kuna päike hakkas mu ninale juba liiga tegema, küsisin kella ja vabandasin end minekule. Sellest sai ta õnneks aru ja nii me soovisimegi teineteisele head päeva ja lahkusime eri suundadesse.
Umbes täpselt sada sammu hiljem seadis üks meesterahvas oma sammud minu omadega kõrvuti ja küsis kohalikus keeles, kas ma olen ameeriklane. Mul ei tulnud isegi pähe solvuda vaid ütlesin lõbustatult, et ei - eestlane. Aa, Tallinn! Jah. Kõndisin edasi. Tema ka. Minu kõrval. Imestasin natuke, sest käes tal mingeid brožüüre polnud ja rinnas nimesilti usutunnistusega kah mitte. Ta muudkui päris edasi, mis ma siin teen, kas mulle meeldib see linn jne. Kuna tänava lõpp paistis ja ta oli väga viisakas, polnud mul mingit põhjust teda kohe pikalt saata. Ristmikul ütlesin, et vabandust, aga ma nüüd lähen sinna, teisele poole. Aga oota, mu nimi on Giuseppe: kas ma saaks su numbri? Olin hämmingus, aga pobisesin miskit, et mul on liig keeruline nr ja pole tel kaasas. Ok. Aga kohtume siis natuke hiljem siinsamas, lähme sööme pargis kasvõi ühe jäätise. Mul ei ole aega. Ta ei jätnud jonni. No jessake - Prati on mulle jutustanud kümneid isiklikke ebameeldivaid kogemusi itaalia meestega, alles üleeile sain tema järjekordse 'austusavalduse' üle naerda, mul ei olnud senini ühtegi näidet tuua - tuli ikka ära! Aga... samas, ta oli ju viisakas.. miks mitte? Pealegi, itaalia keele õpetaja on alati mures, et ma piisavalt keelt ei praktiseeri. Leppisin kokku kohtumise tunni aja pärast kella all. Muiates läksin üllatavalt rahuliku südamega omi asju ajama - mis see väike jutuajamine siis ära ei ole?
Uuesti kohtudes kõndisime Castello Sforzescosse ja leidsime pingi. Tema ei rääkinud inglise keelt ega lasknud end häirida sellest, et minu itaalia keel on .. njah, no ei ole. Rääkisime ilmast, majanduslangusest, kunstist ja Toskaana veinidest. Tähendab.. tema rääkis. Ma küll andsin endast parima, et säiliks dialoog ning püüdsin küsida tema töö ja hobide kohta, aga.. mulle tundub, et monoloog meeldis talle rohkem, sest ta segas kõigi mu nelja lause vahele. Isegi, kui ma parasjagu vastasin millelegi, mida ta ise teada tahtis. Inimese kohta, kes näeb nii suurt vaeva, et mind veel näha, on üsna imelik, et ta ei suutnud mu erialagi meeles pidada. Ohh jahh. Kuna päike hakkas mu ninale juba liiga tegema, küsisin kella ja vabandasin end minekule. Sellest sai ta õnneks aru ja nii me soovisimegi teineteisele head päeva ja lahkusime eri suundadesse.
4 kommentaari:
No mida ma hommikuti tegema hakkan kui sa tagasi tuled ja enam ei kirjuta? Ehk siis sõidame rattaga... :)
Jõudu!
Kadri
Oi, kui armas! Aga rattaga läheme kindlasti sõitma - mul on selline isu peal juba, et magades mu jalad väntavad teki all nagu kutsal, kes unes kasse taga ajab ;)
Kas nimi oli Alberto Bundy???
Peaaegu - Giuseppe 'Geox' :D
Postita kommentaar