Laupäeval kõndisime Ruthiga mööda linna, õppisime saksa keele käänete järgi itaalia keele rõhuta/ rõhulisi isikulisi asesõnasid, istusime kohvikus ja tegime mitmeid toredaid reisuplaane. Koju minnes möödusime kirikust, mille ees seisis pulmaauto. Ma tahan pruuti näha! Olgu, aga mis me siin ootame - lähme sisse ja vaatame laulatust ka, arvas Ruth. Mõeldud-tehtud. Seisime hiirvaikselt tagumise pingirea taha sammaste varju.

Enamik külalisi oli miskipärast tumedais rõivais. Pisikesed lapsed olid kui riides kui nukud ja tegid vigureid, et meie tähelepanu püüda. Teenistust läbiviiv vaimulik (antagu mulle andeks, et ei tunne katoliku.. hmm .. ausalt öeldes ka mitte luteri kiriku.. ee.. tegelaste ametinimesid... oi kui piinlik on) luges ette vist küll kõigi pühakute nimed, kellelt kogudus palus enda kuuldavõtmist. Ilmselt paluti õnnistust noorpaarile. Bach-Gounod' Ave Maria. Armulaud. Kyrie. Schuberti Ave Maria. Veel palju arusaamatuid sõnu. Pruuti ei olnud võimalik nii kaugelt kuidagi näha. Otsustasime, et ei jää kolmandat Ave Mariat ootama ja tulime tulema.

Koju jõudes ootas mind ees kaks üllatust: Prati, Laura ja Maso (Laura kutt) olid meie koristajalt Ninalt innustust saanud ja köögis suurpuhastuse teinud! Pärast suurt rõõmustamist läksin duši alla, et ise sama puhtaks saada. Keerasin kraani lahti, aga mida sealt ei tulnud, oli soe vesi. Seisin kümmekond minutit imet oodates, kirusin kõike ja kõiki ning astusin siis lõdisedes vannist välja. Ilmselt oli igivana boiler oma loomuliku lõpu leidnud, muud targemat ei osanud me neljakesi välja mõelda.

Õhtul keetsin esiemade kombel taaskord potitäie vett, pesin pea puhtamaks ja heitsin voodisse. Prati pesi-triikis-pakkis juba mitmendat päeva Suureks Reisuks ja mul oli tast nii kahju, et pärast sellist mässamist ei saa ta end isegi mitte normaalselt pesta. Uinusin siiski ülisuure naeratusega näol, sest järgmisel hommikul ootas mind ees rongisõit Šveitsi.