9 brasiillast ja 1 eestlane

Jõulud tulid tänavu teisiti, tiu-tiu-tiu...
24. detsembri õhtul sõitsime Manuela tuttavate juurde teise linna otsa. Seal ootasid meid juba kolm kutti ja kalkun. Esimene tund aega oli peamiselt portugalikeelne ja ainsad sõnad, mis nad mulle õpetasid, olid peru ja piru. Üks neist tähendab kalkunit. Teine ei tähenda mitte kalkunit... ähh, poiste naljad :P

Rahvast muudkui kogunes ja kella kaheteistkümneks, kui kalkun valmis sai, oli meid kokku 10. Juba üsna pidused inimesed võtsid ringis kätest kinni, laususid Meie Isa ja Neitsi Maarja palve ning asusid jõuluõhtusöögi kallale. Selleks ajaks oli mu kõht juba kole tühi, sest ilusolemise eesmärgil olin lõuna vahele jätnud. Seetõttu ei oska ma öelda, kas toit oligi nii hea, kui mulle tundus või rääkis minus parim kokk.

Seltskonnas oli ka kitarrist, kes teadis AINULT brasiilia lugusid - ma ei tea, kuidas see võimalik on! Igal juhul oli meil laulu, tantsu ja varastel hommikutundidel meelitasin Manu endaga kaarte mängima. Ärge küsige, mis mängu nimi oli ega selle reegleid. Mäletan vaid, et mängiti kahe pakiga ja mõlemal oli alustuseks üksteist kaarti käes.

Mul käis sel õhtul isegi jõuluvana! Ühel hetkel tuli Manuela mu juurde, ulatas kuldse paki ja soovis ilusaid jõule! Mul, matsil, oli kingituste teema hoopis meelest ära läinud, kuna ei teadnud päris täpselt, kuhu me läheme ja mis saama hakkab. 0:1 Brasiilia kasuks. Pakis olid väikesed šokolaadist jõuluvanad - nii valged kui pruunid, kõigil punased mütsid peas! Nii tore üllatus...

Kell kuus pidi väljuma esimene metroorong. Sättisime siis oma unised jalakesed õigeks ajaks peatusesse, kuid meie suureks üllatuseks oli see suletud! Müstika! Oma kohati lausa paanilises hirmus vigu teha, olin vähemalt kolm korda üle kontrollinud, et vaatan netist ikka õiget, pühadegraafikut. Ma ei eksinud. Lubage teile kirjeldada itaallaste mõttelendu: ühistransport sõidab kolme erineva graafiku alusel. Esimene kehtib esmaspäevast laupäevani, teine pühapäeviti ja kolmas pühade ajal. Jõulud, nagu selgus, ei olegi pühad! Selleks puhuks on ette nähtud täiesti eraldi graafik, mille olemasolust saad sa teada juhuslikult mööduvalt metrootöötajalt siis, kui oled juba üle poole tunni külmas öös kõiki ja kõike kirunud. Muide, me ei olnud ainsad optimistid - ime ootajaid oli üle kümne, nende hulgas isegi peatustes saasta müüvad mustad, kes ometi peaks teadma, millal nende töökoht avatakse! Pärast väärtusliku infokillu saamist otsustasime paar peatusevahet jala kõndida, et aega viita ja sooja saada. Lõpuks leidsime ka avatud peatuse ja saime viimase pooltunni senisest kaks kraadi soojemas keskkonnas veeta.

Cadornast väljuv rongse oli õnneks juba ees - saime kakskümmend minutit silmad kinni istuda ja soojast voodist unistada. Bovisas maha astudes sattusime inimsumma - ma arvan, see oli üks mustlasperekond - kuhu nad teel olid, ma ei tea. Meie vagunis oli nende rahvuskaaslasi juba ees ootamas.

Manu kukkus kohe voodisse, õigemini ronis - gravitatsiooni vastu ei saa... Ma olin veel kangelane ja käisin pesin end sellest õudsast suitsuhaisust puhtaks. Muide, ma olen selles osas kohutavalt tubli olnud ja üldse mitte virisenud :) Tõsi, ma olen siin ka vähemuses - kellele mul ikka kurta?

Magama sain kaheksa paiku hommikul. Üles tõusin pool kuus õhtul ja asusin kohe hoolega kokkama. Võtsin kapist oma ise sissetehtud kapsad, pistsin koos lihaga tulele ja asusin kartuleid koorima. Plaan oli ahjukartuleid teha. Plaan muutus. Aja kokkuhoiu mõttes panin kartulid-porgandid vähekeseks keema, läksin netist koogiretsepti otsima ja unustasin end liiga kauaks arvuti taha. Koos Manuga, kes vahepeal üles oli ärganud (ja krevettidest fantastilise eelroa tegi), otsustasime et kartulipudrul pole ka miskit viga!

Minu esimene omatehtud jõuluõhtusöök tuli igatahes suurepärane välja - isegi kui ma ise seda ütlen. Ka liha. Manuelale pakkusid mu kapsad tohutut huvi, hoiatasin teda, et sulle kas maitseb v üldse ei maitse - vahepealset varianti pole. Ta võttis ühe ampsu, lasi kahvlil kukkuda ja surus mul kätt - congratulations! Ta ei suutnud uskuda, et see möga, mida ma esmaspäeva õhtul tegin ja mille peale ta nina kirtsutas, nüüd nii hea maitses :)

Sõime mõlemad pool taldrikutäit... ja siis enam ei jaksanud. Kogu see suur ilu rändas tagasi ahju sooja näljasemaid inimesi ootama.