Iseseisev õpe

Olles sooritanud hommikuse ettekande maastikuehitajate teisele, nooremale poistegrupile, võtsime Katriga vastu raske otsuse jätkata koolipäeva välitingimustes ja iseseisvas õppevormis (loe: teha poppi). Tõuke selleks andis enamike korra-kohatud tuttavate õpetajate kohalolematus ning meie vähene soov jätkata deutsche Jugendiga tunnis alustatud vilusoohvilisi vestlusi teemal Toleranz/Akzeptanz. Võimalik, et tunniplaanis oleks olnud ka mõni maastikuehitusega seonduv aine, aga kuna meil sellekohane info puudus ja meie kantseldamine lükati nondesamade teismeliste poiste kaela, siis tegime kõigi osapoolte elu lihtsamaks ja võtsime nõuks tutvuda saksa elu ja ajalooga selle loomulikus keskkonnas. 

Esimene üllatusleid tuli üsna kooli lähistelt, aga pärines hoopis teisest kultuurist:

Tähelepanelik lugeja märkab hoone katusel ka palme ja valgepea-merikotka topist; mis otstarbeline maja see  oli, me teada ei saanudki.

Rongijaama jõudsime kaks minutit enne Münsteri rongi väljumist, aga piletimassin ei tahtnud minu kiirustavate näppude all hästi koostööd teha. Seega läks käiku plaan B: sõit bussiga Warburgi, mille suureks eeliseks oli see, et tegemist oli meie kodubussiliiniga (odavam ja mugavam liigelda). Kohale jõudes olime mõlemad säärase asjade käiguga rahul, sest keskaegne hansalinnake asus künka otsas ja oli kui muinasjutust kerkinud. Boonusena asus kohe bussipeatuse vastas imeline pagariäri, kus tutvusime kohaliku piirkonna kohviku- ja saiamugimiskultuuriga.

Kõhud täis, kõmpisime edasi linna südame poole, põigates teel sisse lugematutesse tränipoodidesse. See tarbimiskultuuriline nähtus hämmastas meid väga ja eriti just seetõttu, KUI palju neid odava rämpsu poekesi ühe väikse linnakese ühele tänavale mahtus. Nendest ma pilti ei teinud, aga üks väheke parem nipsasjakeste pood sai jäädvustatud küll:

Katri mõtleb, kas ta aktsepteerib lehma vaateaknal ja kui ei aktsepteeri, siis kas vähemalt tolereerib.

 Avastasime ka ühe toreda apteegi, millel armas roheline õu ja nimi, mis kinnitas meile, et oleme absoluutselt õiges kohas:

Siis aga keerasime puhtjuhuslikult õigest tänavast paremale ja sattusime linnakindluse äärele, kus üks vaade ajas teist taga. Seetõttu ma rohkem ei mulisegi, vaid lasen piltidel enda eest kõneleda. Kui teil tekkis huvi, siis loomulikult guugeldage ja leiate kindlasti ka ilusamaid profipilte.

Tänav Warburgis (Neustadt). Siiskii-siiski, pildil on ka üks pudupood Tedi.

Warburgi raekoda, vaade uues linnast. All paremas nurgas on aimata käiku, mis viib vaateplatvormile.

Raekoda vaadatuna vana linna poolt, siiski veel ülalt vaateplatvormilt. 

Käisin Warburgis

Vaade alllinnale  (Altstadt)

Surnuaed vana linnuse hoovil

Väga lillerohke haud

Vanast tornist nutikalt tehtud vaateplatvorm

Vaade tornist

 Õppeekskursiooni kokkuvõte:

• Warburg asub Höxteri piirkonnas, Diemeli jõe ääres, Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
• Elanikke pisut üle 23 000
• Esimene kirjalik mainimine toimus 1036. aastal
• Tallinnaga sarnaselt oli linn alguses justkui pooleks jaotatud ja neid eraldas korralik müür
• 1364. aastal said mõlemad linnad Hansa liidu liikmeteks
• Vana ja uus linn ühinesid 1436. aastal
• 1568. aastal ehitati lõpuks kahe linna piirile raekoda
• Warburgi pagariäri toodang on etem kui Lichtenau oma

Homme on aga nii püha päev, et rohi ka ei kasva ja blogis on tõenäoliselt hetkeks vaikus. Siiski on ees ootamas veel kaks tööpäeva, nädalavahetus Kölnis ja tagasisõit koju, nii et materjali lugudeks jätkub :)