Jälle jääb üks armastus olemata...
Kahju, ilus ehitajamees oli, sihuke turske ja võimsate kätega - kaks päeva käis mu toas, küll oli üht, küll teist tarvis üle vaadata - sobib! Kui ta täna isuäratavate lõhnade peale kööki ilmus, hakkas mul lausa põnev! Aga kui ta juba mu pannkookide peale nina kirtsutas - millest me siin enam räägime?!
Homme istun kodus nagu eilegi. Täna ei olnud kerge välja minna, aga külmkapp oli tühi ja koolis ootasid õpetajad. Ühega sain räägitud, teist ei tulnudki. Vähemalt sain learning agreemendi lõpuks tehtud. Tundsin end pehmelt öeldes kehvasti - mitu päeva vihma ja kütmata maja olid must lõpuks jagu saanud. Tahtsin ainult poest läbi ja voodisse teki alla. Kuna ma ei suutnud otsustada, millisesse poodi minna, lasksin sisemisel kompassil oma jalgu juhtida - nii leidsin kooli lähedalt uue poe ja rongijaama. Päev korras. Majja jõudes leidsin eest mitte nii ilusa töömehe, kes oli otsustanud end kiviseinast läbi puurida. Urr. Magamine ei tulnud niisiis kõne alla. Vihastasin ja läksin Pennysse piima-mune tooma, et vähemalt miskit head süüa teha. Ohtlik käitumismuster, ma tean... Olin niigi tubli - šokolaadi asemel ostsin hoopis 3 kg apelsine! Sall, muide, on juba 100 rida pikk ja ulatab koguni terve tiiru ümber kaela keerata :)
1 kommentaar:
See töömees ei saa kunagi teada, kellest ta ilma jäi.
Järelikult - polnud vajagi! Mõni inimene astubki me ellu lihtsalt selleks, et sealt kohe välja astuda...
Postita kommentaar