Inimsilmadega hobune

Kui Evelin eile hommikusöögile jõudis, oli teistel lõuna juba alanud ja koolimajja polnud enam mõtet minna. Neljapäeva pärastlõuna sihiks sai kultuur, täpsemalt Caravaggio näitus, mis veel viimased kolm päeva avatud. Küsisin kaaseinestajatelt, kas nad on seda vaatamas käinud. Üks ütles, et jah ja luges veel kolm kohta ette, kuhu minna. Teine ütles, et ei ja küsis, kas ta võib kaasa tulla. Milline meeldiv vaheldus! Ma olengi juba liiga ära harjunud kõikjal üksinda käimisega. Nüüd pakuvad mehed end mulle mitu päeva järjest saatjaks - sobib! Andsime teineteisele oma telefoninumbrid ja lubasime mõne tunni pärast kuuse all kohtuda.

Koristasin. Käisin jäätise järel. Õppisin Youtube'ist kammerlaulu tunniks lugusid, mille noote mul polnud. Sõin. Sõitsin linna. Kuuse all oodates avastasin, et see on ehitud ehtsate valgete jõulutähtedega! Rikas linn...

Kell oli pool kaheksa kui me 'Püha Pauluse uskupööramise' ette jõudsime. Enne kaheksat olime juba väljas vihma käes tagasi. Irooniline - olen alati suurlinnades loobunud muuseumites käimisest, kuna need võtavad metsikult aega, mida mul proovide-kontsertide tõttu kunagi ei ole. Siin elan pool aastat ja kuulsa maali nägemiseks ei kulu poolt tundigi... Lohutan end, et kui ma vaid üheks semestriks oleksin tulnud, jääks Leonardo da Vinci 'Il Cenacolo' ilmselt pika ootejärjekorra tõttu nägemata. Nüüd lubasime aga oma nimed koos üles anda, et siis ükskord märtsis 'Holy Dinner' ära vaadata :P

Ma pole vist kunagi kohanud meest, kes niiiiii palju lobiseks! Kahjuks v õnneks ei saa ma poolest tema jutust aru - siis ma naeratan ja noogutan kaasa - tema aga läheb sujuvalt uue teemaga edasi. Lõbus on igal juhul! Samas on ta väga kohustetundlik, õpib palju, vist turismi. Võtab maja koosolekutel sõna, jääb rahulikuks ka omaniku kõige totramate põhjenduste peale ja katsub huumoriga mõlemaid pooli rahuldava kompromissini jõuda. Pärit Madriidist, on palju ringi rännanud ja eri riikides elanud. Tal on väike valge tudengiauto Renaultti, millega käiakse aeg-ajalt viie-kuuekesi Esselungas poodlemas. (Maksimaalne täituvus: üheksa inimest per Clio). Ooperimaja polnud ta eilse õhtuni näinud, kuigi elab siin juba septembri lõpust saati.

Metroos näitas ta järsku näpuga mu jalge ette ja hõikas: Estonia! Tõepoolest - maas vedeles plakat, mis kutsus veetma aastavahetust Tallinnas. Juba ta kummardaski, võttis paberi, keeras rulli ja ulatas mulle - saad toas seinale panna!

Selline tore õhtu! Molto grazie, Don ;)