Õhtune retseptisoovitus: kuumutatud kondenspiim+kakao värskete maasikatega, serveeritud otse lusikalt suhu

Nii tore, kui kodused su pärast muretsevad, et kas sa ikka süüa saad ja ega sa üksinda nurgas ei konuta.. Lugedes viimast kirja, selgus aga, et muomaemal kripeldab veel miskit hingel - tundub, et tütreke ei tutvu piisavalt kohalike kultuuriväärtustega! Mul hakkas isegi natuke piinlik - Duomost jalutasin ma küll kohe esimesel päeval mööda, aga La Scalat pole siiani üles otsinud...
Võtsin siis homse varnast tänase toimetuse jaoks jalad selga, surusin fotoaparaadi enesekindlalt tasku ja sõitsin rongiga väärsusi vaatama. Astusin Cadorna jaamas maha ja otsisin bussipeatuse kaardilt üles lähima tähistatud kultuuriobjekti - Castello Sforzesco. See seitse sajandit vana kindlus oli küll miskipärast politseinike ja lintidega piiratud, ent millal enne on kileriba eesmärgiga eestlast kinni hoidnud? Torkasin käe fotika käepaelast läbi ja asusin eelkäivate ja järeltulevate põlvede jaoks Milaanot jäädvustama. Võlvi alt hoovi jõudes sai mulle hoobilt selgeks, et Tallinna teedeehitajad on laia teadmistepagasiga meistrid, kes on euroopa parimatelt õppimas käinud - küll pisut tillemad munakivid tundusid talla all täpipealt nagu koduse Palli tänava kaevetööde-järgselt laotud sillutis! Tegin kindlusele tiiru peale ja sisenesin näitusesaalidesse. Seal oli parasjagu avatud kaks väga põnevat väljapanekut: vesimärkide ajalooga tutvudes sai näha Boccaccio ja Alighieri originaalkäsikirju 14-15 sajandist; keldi/etruski-aegsete esemete ekspositsioon tõi aga esile, kuivõrd oluline oli nendes kultuurides tähistaevas - isegi peaehted olid kujundatud tähtkujude järgi!

Kindlusest jalutasin edasi linna südame poole mööda jalakäijate tänavat, kus kahelpool olid ülespandud fotosuurendused kosmose-teemadel, pildid udukogudest, Maast, teleskoopidest jne. Eelmisel nädalal linnas jalutades komistasin Sojuzi-kapsli otsa, mis samuti rahvale uudistamiseks Milaanosse toodud. Aastatuhat-paar siia või sinna - inimesed otsivad ikka vastuseid sealt ülevalt...

Leidsin isegi oma templi üles, ootasin ka sutsu kassa ukse taga, aga õhtusele Don Carlole olid piletid välja müüdud. Pole hullu - aega mul ju on ja täna oli alles eelesietendus. Suundusin Duomo väljakule, kus pandi üles jõulukuuske. Nagu pildilt näha võib, on puu ise roots, millele uhked oksad külge monteeritakse. Ei tea, kas hiljutise terroriohu pärast või ongi neil nii kombeks, aga kiriku uste juures oli lisaks politseinikele ka sõjaväevormis tegelased. Sel hetkel sai mu hommikune banaan kõhus lõplikult otsa ja otsustasin, et aitab väärsustest - lähen Pennyst (loe: Saastast) läbi ja kohe koju süüa tegema. Mõeldud-tehtud. Tunni pärast praadisin juba kartulit-sibulat ja lauda istusin teades, et ei pea tundma piinlikkust asjatult elatud päeva pärast :)