Eile öösel toimus midagi õige toredat -
Live from Manhattan School of Music: Webstream of Master Class with Thomas Hampson
ehk siis fantastilise mehe (ja baritoni) meistrikursuse otseülekanne. Kella poole üheteistkümnest poole kolmeni öösel (itaalia aja järgi) istusin ma voodis läpaka ees klapid peas ja nautisin targa, oma asjast nii vaimustunud ja haritud inimese õppetundi; ta oli nii rõõmus (nagu me kõik oma kodudes), et ta saab oma teadmisi tehnika vahendusel terve maailmaga jagada. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis esimese 1,5 tunni õpetussõnad jooksid mul kõrvust mööda. Ma tahtsin ka oma rõõmu 21. sajandi imede üle kellegagi jagada ja õnneks v õnnetuseks istus kodus Eestis Skype'i otsas kursaõde Kristel. Nii me vahtisimegi kumbki eri riikides helendavat ekraani ja arutasime elu ja inimeste ja laulmise üle ja Hampsonist jõudis meieni ainult tema ilu :) Siis aga vedas tehnika alt ja pilt kadus ära! Kuna aeg oli juba üsna hiline, ei jäänud mu kaasõpilane uut ilmutust ootama - soovisin talle headööd ja asusin makse maksma lootuses, et teine tulemine ikkagi varsti toimub. Minu kannatlikkus tasus end kuhjaga ära - ta tuli siiski! - ja järgnevad 2,5 tundi tarkust kuulasin-vaatasin-kirjutasin hoolega üles. Nii mõndagi olin kuulnud varem oma õpetajalt, ühtteist uut lisandus sinna veel juurde ja kõik see kinnitas mulle, et põhimõtteliselt olen õigel teel. Tõsi, teoorias oleme kõik tugevad... Aga kuna mul ei ole vähimatki kavatsust kriitikuks hakata, tuleb mul end kokku võtta ja hullumoodi harjutama hakata. Oh, laiskus, laiskus - lase mind lahti!
Uinusin ma kange kaela ja peavaluga, silme ees helge tulevik ja head käed ;)
Uinusin ma kange kaela ja peavaluga, silme ees helge tulevik ja head käed ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar